1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia – tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia?
On olemas teadmise tüübid natu näiteks loov teadmine, praktiline teadmine ning teoreetiline teadmine. Loov teadmine on teadmine, mida läheb meil kõige sagedamini vaja. Loov on pidem poeetiline teadmine, mis võimaldab meil midagi ära teha. Praktiline teadmine võimaldab õiglaselt ja õnnelikult elada. Teoreetilist teadmist on vaja ainult asja enda pärast. Teoreetilise teadmise alla kuulub ka sofia. Teoreetiline teadmine on teadmine sellest, mida pole vaja mitte millegi muu kui iseenda pärast.
Sõnas filosoofia sisaldub tarkuse armastus. Kui "soofi" (Sophia) tähendab tarkust, siis filo (Filo) tähendab armastust. Seega filosoofia ongi tarkuse armastus. Filosoof on see inimene, kes armastab tarkust.
2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks?
Sõnas filosoofia sisaldub tarkuse armastus. Kui "soofi" (Sophia) tähendab tarkust, siis filo (Filo) tähendab armastust. Seega filosoofia ongi tarkuse armastus. Filosoof on see inimene, kes armastab tarkust.
2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks?
Klassikaline ettekujutus teadmiste tüübist on teadmine jumalikest ja taevalikest, inmlikest ja misstest ning tehnilistest asjadest.
3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate?
Üks võimalus filosoofiaga alustamiseks on lähtud ameeleolust. Aristoteles on öelnud, et lähduda tuleb imestusest. Tuleks küsida: "Miks on asjad nii?" Aristoteles väitis, et filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Osad filosoofid, nagu näiteks Hegel ja Heidegger, leiavad, et mingisugust filosoofia algust ei ole olemas. Metoodilist üleminekut mitte filosoofiast filosoofiasse ei eksisteeri. Descartes arvas, et filosoofiga tuleb alustada kahtlusest. Filosoofiat tuleb teha nii, et kõigepealt tuleb kahtluse alla seada kõik, mis võimalik ning kui jääb midagi järgi, milles pole võimalik kahelda, siis me oleme sisenenud filosoofiasse. Camuse arvates algab filosoofia absurdist, mis on pigem mingisugunegi meeleolu kui teoreetiline asi. Absurd on olukord, kus tajume võõrandust ümbritsevast, tajume, et see pole meie maailm. Bibihhin leidis, et filosoofia algab sellest, kui meeleolu loob vaimule sobiva meelestatuse.
4.Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad?
3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate?
Üks võimalus filosoofiaga alustamiseks on lähtud ameeleolust. Aristoteles on öelnud, et lähduda tuleb imestusest. Tuleks küsida: "Miks on asjad nii?" Aristoteles väitis, et filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Osad filosoofid, nagu näiteks Hegel ja Heidegger, leiavad, et mingisugust filosoofia algust ei ole olemas. Metoodilist üleminekut mitte filosoofiast filosoofiasse ei eksisteeri. Descartes arvas, et filosoofiga tuleb alustada kahtlusest. Filosoofiat tuleb teha nii, et kõigepealt tuleb kahtluse alla seada kõik, mis võimalik ning kui jääb midagi järgi, milles pole võimalik kahelda, siis me oleme sisenenud filosoofiasse. Camuse arvates algab filosoofia absurdist, mis on pigem mingisugunegi meeleolu kui teoreetiline asi. Absurd on olukord, kus tajume võõrandust ümbritsevast, tajume, et see pole meie maailm. Bibihhin leidis, et filosoofia algab sellest, kui meeleolu loob vaimule sobiva meelestatuse.
4.Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad?
Eksistentsiaalne situatsioon on olukord ja sellele vastav meeleolu, kus tajume, et oleme paisatud siia maailma ilma, et oleks küsitud, kas me tahame siia maailma tulla. See maailm, kuhu oleme paisatud, tundub meile võõras ja vastuolus endaga. Me omandame elamise harjumuse enne, kui omandame mõtlemise harjumuse. Seda määratleb näiteks Heidegger. Filosoofia algabki inimese eksistentsiaalse situatsiooni lahtimõtestamisest.
5.Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta?
5.Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta?
Postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta on see, et kas filosoofia praktika, kus luuakse tekste oma eksistentsiaalse situatsiooni väljakutsele pole mitte kultuurisõlteline/ajaloo diskursusest lähtuv ning seetõttu ei mõistetaks seda väljaspool teatud kultuuri. Kas filosoofial on igavene loomus või teatud normatiivsed etalonid, millega võrrelda tekste, kas tegemist siis filosoofiaga või mitte. Filosoofias palju tekste, meil pole kohustust midagi neist välja valida või eelistada.
6.Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses?
6.Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses?
Filosoofia elitaarsuse probleem seisneb selles, et tekib küsimus, kas inimesed eriavad filosoofilisi küsimusi või lihtsalt pole neid küsimusi olemaski, sest filosoofid on need enda jaoks lihtsalt välja mõelnud ehk siis filosoofid vaevavad end igasuguste küsimustega ilma põhjuseta. Mina leian, et filosoofias tõesti on olukordi, kus teatud küsimustega või nähtustega mõeldakse üle, kuigi neisse võiks suhtuda palju lihtsamalt. Samas arvan ka seda, et iga inimese elus on hetki, kus ta peaks üle küsima ning mõtlema oma elueesmärkide üle.
1. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage!
Maailm on lõputu sfäär ning seda on inimesel üpris võimatu hoomata, sest kõik see, mis on nähtav, on siiski imepisike osa looduse avarusest. Kahjuks ei küündi inimese mõtted ega kujutlusvõime selleni. Samas on ka inimene suures maailmas väga väike osa. Ta on lõpmatuse ja olematuse vahel. Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus aga olematusega võrreldes kõiksus. Sageli arvavad inimesed, et nad teavad väga palju, oskavad erinevaid asju, milleks on reaalselt võimeline vaid looja. Kahjuks aga on inimesed piiratud, sest äärmuslikkused on inimeseda vanelased ning nad ei taju neid. Sellepärast ongi inimestele kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus.
2. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab?
Pascal leiab, et inimese loomus on harjumus. Ta arvab, et kui usume mingi asja tõesust või et mingi asi töötab just sel viisil, siis jäämegi sellele truuks. Pascali arvates on meie loomulikud põhimõtted lihtsalt harjumuspärased. Loomus on seega esimene harjumus ja harjumus teine loomus.
3. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab?
Pascal väidab, et inimesed ei taha tunnistada oma puudusi ja vigu. Samas ei taha me aga tõde kuulda, eriti kui seda mainib keegi teine. Meile meeldiks, kui teised vahel eksiksid meie kasuks ja armastaksid meid, vaatamata sellele, millised me tegelikult oleme. Sageli käituvad inimesed kasulikkuseprintsiibi järgi ehk siis, kui kellelgi on kasulik meile meeldida, siis jätab ta meie vigadest pigem rääkimata, kui et lausub tõtt. Inimesed ainult petavad ja kiidavad üksteist, et säilitada suhteid.
4. Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi?
Pascali arvates määrab mõtlemine inimese suuruse. Kogu meie väärikus seisnebki mõtlemises, kuna see on kõlbluse põhialus. Inimene on suur selles mõttes, et ta suudab ise oma väiksusest aru saada. Ruumiliselt võib universum mind haarata, aga mõeldes haaran mina teda.
5. Pascal kutsub inimest “mõtlevaks pillirooks.” Mida see tähendab?
Pascal kirjeldab inimest justkui pillirooga, mis on õrn ja habras, nõrgim looduses, mida on kerge hävitada, aga isegi kui universum ta hävitaks, oleks ta ikkagi hävitajast kõrgemal, kuna suudab mõelda ja teadvustada oma surma, universum seda aga teha ei saa.
6. Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi?
Camus kirjeldab, et absurd on maailma tihkus ja võõrus. Absurd on kõhedus, mis tekib, kui inimene mõistab, et temast õhkub ebainimlikkust. Absurdi esimene märk on siis, kui tühjus kõnes muutub kõnekaks. Absurd on see, kes meile peeglist või fotodelt vahel vastu vaatab. Absurd on kogu aeg olemal igal pool. Absurdi tunnistamisel muutub see piinavamaks kireks kui ükski teine.
7. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
Camus leiab, et absurdi põhjus seisneb lõhes inimese ja maailma vahel. Inimene tunneb end maailmas võõrana. Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selgusiha vastandumisel, see sõltub samavõrd inimesest kui ka maailmast. Absurd algab inimese tülpimusest ja rutiiniselamisest.
Maailm on lõputu sfäär ning seda on inimesel üpris võimatu hoomata, sest kõik see, mis on nähtav, on siiski imepisike osa looduse avarusest. Kahjuks ei küündi inimese mõtted ega kujutlusvõime selleni. Samas on ka inimene suures maailmas väga väike osa. Ta on lõpmatuse ja olematuse vahel. Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus aga olematusega võrreldes kõiksus. Sageli arvavad inimesed, et nad teavad väga palju, oskavad erinevaid asju, milleks on reaalselt võimeline vaid looja. Kahjuks aga on inimesed piiratud, sest äärmuslikkused on inimeseda vanelased ning nad ei taju neid. Sellepärast ongi inimestele kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus.
2. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab?
Pascal leiab, et inimese loomus on harjumus. Ta arvab, et kui usume mingi asja tõesust või et mingi asi töötab just sel viisil, siis jäämegi sellele truuks. Pascali arvates on meie loomulikud põhimõtted lihtsalt harjumuspärased. Loomus on seega esimene harjumus ja harjumus teine loomus.
3. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab?
Pascal väidab, et inimesed ei taha tunnistada oma puudusi ja vigu. Samas ei taha me aga tõde kuulda, eriti kui seda mainib keegi teine. Meile meeldiks, kui teised vahel eksiksid meie kasuks ja armastaksid meid, vaatamata sellele, millised me tegelikult oleme. Sageli käituvad inimesed kasulikkuseprintsiibi järgi ehk siis, kui kellelgi on kasulik meile meeldida, siis jätab ta meie vigadest pigem rääkimata, kui et lausub tõtt. Inimesed ainult petavad ja kiidavad üksteist, et säilitada suhteid.
4. Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi?
Pascali arvates määrab mõtlemine inimese suuruse. Kogu meie väärikus seisnebki mõtlemises, kuna see on kõlbluse põhialus. Inimene on suur selles mõttes, et ta suudab ise oma väiksusest aru saada. Ruumiliselt võib universum mind haarata, aga mõeldes haaran mina teda.
5. Pascal kutsub inimest “mõtlevaks pillirooks.” Mida see tähendab?
Pascal kirjeldab inimest justkui pillirooga, mis on õrn ja habras, nõrgim looduses, mida on kerge hävitada, aga isegi kui universum ta hävitaks, oleks ta ikkagi hävitajast kõrgemal, kuna suudab mõelda ja teadvustada oma surma, universum seda aga teha ei saa.
6. Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi?
Camus kirjeldab, et absurd on maailma tihkus ja võõrus. Absurd on kõhedus, mis tekib, kui inimene mõistab, et temast õhkub ebainimlikkust. Absurdi esimene märk on siis, kui tühjus kõnes muutub kõnekaks. Absurd on see, kes meile peeglist või fotodelt vahel vastu vaatab. Absurd on kogu aeg olemal igal pool. Absurdi tunnistamisel muutub see piinavamaks kireks kui ükski teine.
7. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
Camus leiab, et absurdi põhjus seisneb lõhes inimese ja maailma vahel. Inimene tunneb end maailmas võõrana. Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selgusiha vastandumisel, see sõltub samavõrd inimesest kui ka maailmast. Absurd algab inimese tülpimusest ja rutiiniselamisest.
1. Milliste küsimustega tegeleb religioonifilosoofia?
Religioonifilosoofia küsib kas inimese eksistensaalsel sitautsioonil on mõte ja tähendus või ei ole. Ja kui on, siis kust see tuleb.Ta küsib veel, et kas jumal on olemas, kas jumala olemasolu on võimalik tõestada või ümber lükata. Lisaks uurib ta kes või mi son jumal ning miks on maailmas kurjus ja kes selle eest vastutab.
2. Kuidas määratletakse kristliku religiooni jumalat religioonifilosoofias?
Kristliku religiooni jumalat määratakse religioonifilosoofias kui igavest, teispool aega ja ruumi eksisteerivat isiksust, kelle 3 tähtsamat predikaati on kõikvõimsus, ülim headus ning ülim tarkus. Ehk jumalat määratletakse kui transtsendentset, ontoloogilist, kognitiivset, moraalset ja absoluutset substantsi.
3. Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Tooge näiteid.
Jumala olemasolu pole võimalik tõestada, sest jumal "eksisteerib" teiselpool meie aega ja ruumi. Sellepäras ei saa me ka küsida, kus on jumal praegu, sest ta võib olla nii igal pool kui ka mitte kusagil. Me ei saa küsida, et kas jumal on surnud või elus, või kas ta sureb või mis ta teeb homme.
Erinevad näited: Ateistlik positsioon: Feuerbach on leinud, et jumala mõiste tuleneb inimese sõltuvustundest, inimesed vajavad karmis maailmas lohutust ja projetseerivad mingile olendile teatud omadused. Samas arvas Marx, et usk on oopium rahvale, jumal on ideoloogiline konstruktsioon, mille abil valitsevad klassid hoiavad valitsetavaid kontrolli all. Nietzsche leidis samas, et jumal on surnud ning Freudi arvates on religioon neuroos ehk kollektiivne vaimuhaigus.
Kistlik positsioon: Ontoloogilise arvamuse kohaselt on jumala olemus olla, jumal on idee täiuslikusest olendist ning täiuslikkuse juurde kuulub ka olemine. Kineetlise arvamus ekohaselt otsitakse asjade liikumapanejat. Kosmoloogilise postisooni kohaselt otsitakse jumala näol korrapärase mailma tekitajat. Teleoloogiline postitsioon leiab, et jumal on vahendite vastavus eesmärgile. Eelhääletuslik positsioon arvab, et Suure Paugu hetkel kehtivad füüsikalised seadused pidid olema täpselt samad, nagu täna selleks, et orgaaniline elu oleks võimalik nng eksistentsialistlik positsioon leiab, et paradiisi müüt on parim seletus inimese loomulikule nostalgiale.
4. Mis on teodiike?
Religioonifilosoofia küsib kas inimese eksistensaalsel sitautsioonil on mõte ja tähendus või ei ole. Ja kui on, siis kust see tuleb.Ta küsib veel, et kas jumal on olemas, kas jumala olemasolu on võimalik tõestada või ümber lükata. Lisaks uurib ta kes või mi son jumal ning miks on maailmas kurjus ja kes selle eest vastutab.
2. Kuidas määratletakse kristliku religiooni jumalat religioonifilosoofias?
Kristliku religiooni jumalat määratakse religioonifilosoofias kui igavest, teispool aega ja ruumi eksisteerivat isiksust, kelle 3 tähtsamat predikaati on kõikvõimsus, ülim headus ning ülim tarkus. Ehk jumalat määratletakse kui transtsendentset, ontoloogilist, kognitiivset, moraalset ja absoluutset substantsi.
3. Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Tooge näiteid.
Jumala olemasolu pole võimalik tõestada, sest jumal "eksisteerib" teiselpool meie aega ja ruumi. Sellepäras ei saa me ka küsida, kus on jumal praegu, sest ta võib olla nii igal pool kui ka mitte kusagil. Me ei saa küsida, et kas jumal on surnud või elus, või kas ta sureb või mis ta teeb homme.
Erinevad näited: Ateistlik positsioon: Feuerbach on leinud, et jumala mõiste tuleneb inimese sõltuvustundest, inimesed vajavad karmis maailmas lohutust ja projetseerivad mingile olendile teatud omadused. Samas arvas Marx, et usk on oopium rahvale, jumal on ideoloogiline konstruktsioon, mille abil valitsevad klassid hoiavad valitsetavaid kontrolli all. Nietzsche leidis samas, et jumal on surnud ning Freudi arvates on religioon neuroos ehk kollektiivne vaimuhaigus.
Kistlik positsioon: Ontoloogilise arvamuse kohaselt on jumala olemus olla, jumal on idee täiuslikusest olendist ning täiuslikkuse juurde kuulub ka olemine. Kineetlise arvamus ekohaselt otsitakse asjade liikumapanejat. Kosmoloogilise postisooni kohaselt otsitakse jumala näol korrapärase mailma tekitajat. Teleoloogiline postitsioon leiab, et jumal on vahendite vastavus eesmärgile. Eelhääletuslik positsioon arvab, et Suure Paugu hetkel kehtivad füüsikalised seadused pidid olema täpselt samad, nagu täna selleks, et orgaaniline elu oleks võimalik nng eksistentsialistlik positsioon leiab, et paradiisi müüt on parim seletus inimese loomulikule nostalgiale.
4. Mis on teodiike?
Teodiike on teoloogiline õpetus jumala õiglusest, heldusest, armulisusest ja õigeksmõistust. Teodiike tähendab jumala õigustamist.
5. Kirjeldage filosoofide seisukohti usu ja mõistuse vahekorra küsimuses.
Filosoofidel on kolm levinut seisukohta usu ja mõistuse vahekorra küsimuses. Nendeks on ratsionaalne seisukoht, mõõdukas seisukoht ning irratsionaalne seisukoht. Ratsionaalne seisukoht leiab, et on olemas loomupärased ja ilmutuslikud tõed. Mõõduka seisukoha kohaselt on olemas asju, mida me ei saagi teada, kuid teatud situatsioonides on mõistlik panustada asjadesse, milles me ei saa tõsikindlad olla, nagu näiteks armastus, sõprus, uskumine jumalasse ning Irratsionaalne seisukoht leiab, et usutakse, kuna ei mõisteta.
Filosoofidel on kolm levinut seisukohta usu ja mõistuse vahekorra küsimuses. Nendeks on ratsionaalne seisukoht, mõõdukas seisukoht ning irratsionaalne seisukoht. Ratsionaalne seisukoht leiab, et on olemas loomupärased ja ilmutuslikud tõed. Mõõduka seisukoha kohaselt on olemas asju, mida me ei saagi teada, kuid teatud situatsioonides on mõistlik panustada asjadesse, milles me ei saa tõsikindlad olla, nagu näiteks armastus, sõprus, uskumine jumalasse ning Irratsionaalne seisukoht leiab, et usutakse, kuna ei mõisteta.
1. Kuidas Cioran kirjeldab inimest?
Ciorani arvates on inimene labane ning vastumeelsust tekitav. Olles nii-öelda looduse ohver, püüdleb inimene mõttetute eesmärkide poole, järgides sealjuures karjamoraali. Cioran märgib, et inimene on alistuv, lepib kõigega ning on juhitud oma ihadest. Sageli käituvad inimesed lipitsevalt, kuna oma suhtumises teistesse juhinduvad nad inimeste positsioonist, tiitlist või muust sellisest. Kummalisel kombel arvab Cioran, et hälvikud on tavalistest inimestest kõrgemal, kuna rikastuvad oma puudustest. Inimene on justkui kloun ning on oma liigutuste ja tujude ori.
2. Mida arvab Cioran inimese elust?
Ciorani arvates on elu mõttetus, kuna inimene on juba sündidest saadik maailma ori. Ciorani arvates on elus kõige eksitavamad mõtted ja teod. Elu näib talle halvana.
3. Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu. Millega ta seda õigustab?
Cioran leiab, et enesetapp on lunastus. Eluaastad oli tema jaoks kui alanduse õppetunnid, mis tuletasid talle meelde, et ta on ikka veel elus. Tema arvates on surm ainus reaalsus.
4. Miks Cioran võitleb elu vastu?
Ciorani jaoks on elu mõttetus. Ta leiab, et ei ole mõtet millegi poole püüelda, pole mõtet oodata ega loota, sest elu pole inimese jaoks hea.
2. Mida arvab Cioran inimese elust?
Ciorani arvates on elu mõttetus, kuna inimene on juba sündidest saadik maailma ori. Ciorani arvates on elus kõige eksitavamad mõtted ja teod. Elu näib talle halvana.
3. Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu. Millega ta seda õigustab?
Cioran leiab, et enesetapp on lunastus. Eluaastad oli tema jaoks kui alanduse õppetunnid, mis tuletasid talle meelde, et ta on ikka veel elus. Tema arvates on surm ainus reaalsus.
4. Miks Cioran võitleb elu vastu?
Ciorani jaoks on elu mõttetus. Ta leiab, et ei ole mõtet millegi poole püüelda, pole mõtet oodata ega loota, sest elu pole inimese jaoks hea.
Küsimused Nietzsche Ecce homo kohta:
1. Mida tähendab “kõigi väärtuste ümbervääristamine”?
Nietzsche arvates peeti tõeks seni valet. Kõigi väärtuse ümbervääristamine on tema valem inimkonna kõrgeima eneseteadvuse tekkel.
2. Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli “kõigi väärtuste ümbervääristamises” ja “katte eemaldamises” kristlikult moraalilt?
Nietzsche kirjeldab enda rolli saatuse tahtvat, et just tema saaks esimeseks korralikuks inimeseks, sest tema oli esimene, kes tajus valet kui valet, seega on Nietzsche justkui saatuslik inimene. Ta on tõekuulutaja, aga ei soovi, et teda hakatakse pidama pühakuks, pigem oleks ta juba tola. Katte eemaldamine kristlikult moraalilt on suur katastroof. Sellega selgub, mis on tegelikult tõde. Kes paljastab moraali, paljastab ühtlasi kõigi seniste väärtuste väärtuse.
3. Kes on Nietzsche järgi “immoralist”?
Immoralisti all eitab Nietzsche inimtüüpi, keda senini peeti kõrgemaks ning, kes eitab kristlikku moraali, mis on dekadentlik.
4. Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis?
Kristlus on pimedusega löödud. Kristlane on "moraalne olevus", ta on absurdsem, valelikum, edevam, kergekaalulisem ja ennastkahjustavam kui keegi muu. Kristlik moraal on pahaloomuline vorm. Kristlik moraal õpetas põlgama esmaseid eluinstinkte, õpetati elu eeltingimusi ja sugulisust tajuma ebapuhtana, õpetati dekadentlikke väärtusi üleväärtusteks pidama.
5. Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”?
Dekadentlik inimene valib alati ennast kahjustavad vahendid, ainult tema loeb kaastunnet vooruseks.
6. Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit?
Kui Nietzsche oli haige, siis avastas ta enda jaoks uue elufilosoofia. Selles oli suur osa tema soovist terveks saada, tema enda elutahtest. Ta lõpetas olemast pessimist ja pelgurlik.
7. Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja “hügieeniks” (lk. 24-5). Millised on tema “hügieeni” põhimõtted?
Nietzsche jaoks esimene samm tervenemise suunas võrdub vimmast vabakssaamisega. Mittevaenutsemises ei tule vaenule lõpp, vaid sõprus lõpetab vaenu. Vimm, mis on sündinud nõrkusest, on kahjulik eelkõige nõrgale endale. Kui aga eeldada rikast natuuri, siis on ta ülearune tunne, tunne, mida valitseda on vaat et rikkuse tõend.
Nietzsche arvates peeti tõeks seni valet. Kõigi väärtuse ümbervääristamine on tema valem inimkonna kõrgeima eneseteadvuse tekkel.
2. Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli “kõigi väärtuste ümbervääristamises” ja “katte eemaldamises” kristlikult moraalilt?
Nietzsche kirjeldab enda rolli saatuse tahtvat, et just tema saaks esimeseks korralikuks inimeseks, sest tema oli esimene, kes tajus valet kui valet, seega on Nietzsche justkui saatuslik inimene. Ta on tõekuulutaja, aga ei soovi, et teda hakatakse pidama pühakuks, pigem oleks ta juba tola. Katte eemaldamine kristlikult moraalilt on suur katastroof. Sellega selgub, mis on tegelikult tõde. Kes paljastab moraali, paljastab ühtlasi kõigi seniste väärtuste väärtuse.
3. Kes on Nietzsche järgi “immoralist”?
Immoralisti all eitab Nietzsche inimtüüpi, keda senini peeti kõrgemaks ning, kes eitab kristlikku moraali, mis on dekadentlik.
4. Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis?
Kristlus on pimedusega löödud. Kristlane on "moraalne olevus", ta on absurdsem, valelikum, edevam, kergekaalulisem ja ennastkahjustavam kui keegi muu. Kristlik moraal on pahaloomuline vorm. Kristlik moraal õpetas põlgama esmaseid eluinstinkte, õpetati elu eeltingimusi ja sugulisust tajuma ebapuhtana, õpetati dekadentlikke väärtusi üleväärtusteks pidama.
5. Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”?
Dekadentlik inimene valib alati ennast kahjustavad vahendid, ainult tema loeb kaastunnet vooruseks.
6. Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit?
Kui Nietzsche oli haige, siis avastas ta enda jaoks uue elufilosoofia. Selles oli suur osa tema soovist terveks saada, tema enda elutahtest. Ta lõpetas olemast pessimist ja pelgurlik.
7. Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja “hügieeniks” (lk. 24-5). Millised on tema “hügieeni” põhimõtted?
Nietzsche jaoks esimene samm tervenemise suunas võrdub vimmast vabakssaamisega. Mittevaenutsemises ei tule vaenule lõpp, vaid sõprus lõpetab vaenu. Vimm, mis on sündinud nõrkusest, on kahjulik eelkõige nõrgale endale. Kui aga eeldada rikast natuuri, siis on ta ülearune tunne, tunne, mida valitseda on vaat et rikkuse tõend.
1. Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas?
Filosoofiat peab orjama, et inimesele saaks osaks tõeline vabadus. Seneca arvates filosoofia roll elu korraldamises, filosoofia vormib vaimu, jagab reegleid selle kohta, mida teha ja mida mitte teha.
2. Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3-5, XVI 7-9)
Õnnelik elu saavutatakse võimaliku vähesusega, põlatakse ära üleliigne ja mittevajalik (nt ehted). Materiaalsed asjad panevad inimesi tahtma aina rohkem, ihkama järjest enam - ometi tuleks ainult süüa, et kustutada nälg, juua, et vabaneda janust ning kanda riideid, et kaitsta keha külma eest. Loodusega kooskõlalised soovid on piiratud, väärkujutlustest sündinu ei saa lõppeda.
3. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale?
Ebakindlaks ja õnnetuks teeb inimese see, kui ta ei mõista, et ainus hüve on auline elu. Teie asju hüvedeks pidades satub inimene saatuse ohvriks, aulist elu hüveks pidades ollakse aga sisimas õnnelik. Inimesi teeb õnnetuks ka pidev surmahirm ja saamahimu - soovitakse endale eesmärgitult mõttetuid asju, ilma mingi põhjuseta, lihtsalt, et oleks olemas. Tõeliseid hüvesid tajume mõistusega. Inimest teeb õnnetuks ka liigne ammuse üle kurvastamine või muretsemine eesoleva pärast.
4. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus“ (lk 231)?
Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“. Kuidas ta seda põhjendab? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? inimene ei tohi pahandada selle üle, mis temaga juhtub. Inimene peab teadma, et kõik kahjustav, mis temaga juhtub, kuulub selle hulka, mis kõiksuse säilitamisega teostab maailma kulgu ja ettemääratletust. Samuti leiab Seneca, et näiteks lapse surma puhul ei asendata surnud laps nurjatu lapsega - see on ainult keha häving. Hüve saab aga hukkuda vaid paheks muutudes, mida aga loodus ei võimalda, sest iga voorus jääb rikkumatuks. Seneca põhjendab, et tarka ei morjenda lapse või sõbra surm, sest nende surma puhul on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates, üks teeb hirmu niisama vähe kui teine valu. Hirm ja valu on aga autuse märk, sest auline on alati kindel ja võitlusvalmis. Arvan, et Seneca põhjendused on õiged, sest surm on paratamatu ning sellest ei pääse keegi. Olgugi, et laste surm võib tunduda traagilisem kui juba eakate inimeste. Siiski tuleb pärast lähedaste inimeste surma edasi minna ja sellest üle saada.
5. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
Surma pole mõtet karta, sest see on loogiline ja paratamatu elu kulg. Keegi ju ei hala ega värise sellepärast, et pole elanud 100 aastat varem, miks peaks siis kurvastama, et ei saa elada 100 aastat hiljem. Tuleb elada olevikus ja just antud hetkes. Arvan et Seneca põhjendus on õige, sest surm kuulub elu juurde ja on selle loomulik nähtus, mida ei peaks kartma.
6. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute?
Kannatusi leevendavad sõbrad, kelle reibastused ja valvlused mõjuvad toetavalt. Aitab ka see kui inimene ei karda surma, sest sel juhul ei tundu miski kurb ning terveks saades pole inimene põgenenud surma, vaid haiguse eest. Ka pausid haigushoogude vahel teevad piinad talutavamaks, kuna määratu valu puhul on lohutuseks et sa lakkad valu tundmast, kui oled tundnud seda ülemäära. Kannatusi leevendab ka see kui inimene piirab kaeblemist, sest kõik põhineb kujutlusel ja kaeblemine muudab valu raskemaks. Aitab ka see kui valu ja kannatuste puhul oma mõtted kõrvale juhtida ja millestki muust mõelda, mõelda sellele, mida oled teinud auliselt, mida elus imetled. Nõustun soovitustega, mis käsitlevad sõprade tuge (kuna kannatuste ajal on tõesti sõbrad need, kes toetavad ja julgustavad edasi pingutama), mõtete kõrvalejuhtimist (sest tihti on meie mõtteviis see, mis meie ümber negatiivsust kogub) ja kaeblemise lõpetamist (kuna virisemine ei muuda midagi, pigem tuleb tegutseda).
Filosoofiat peab orjama, et inimesele saaks osaks tõeline vabadus. Seneca arvates filosoofia roll elu korraldamises, filosoofia vormib vaimu, jagab reegleid selle kohta, mida teha ja mida mitte teha.
2. Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3-5, XVI 7-9)
Õnnelik elu saavutatakse võimaliku vähesusega, põlatakse ära üleliigne ja mittevajalik (nt ehted). Materiaalsed asjad panevad inimesi tahtma aina rohkem, ihkama järjest enam - ometi tuleks ainult süüa, et kustutada nälg, juua, et vabaneda janust ning kanda riideid, et kaitsta keha külma eest. Loodusega kooskõlalised soovid on piiratud, väärkujutlustest sündinu ei saa lõppeda.
3. Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale?
Ebakindlaks ja õnnetuks teeb inimese see, kui ta ei mõista, et ainus hüve on auline elu. Teie asju hüvedeks pidades satub inimene saatuse ohvriks, aulist elu hüveks pidades ollakse aga sisimas õnnelik. Inimesi teeb õnnetuks ka pidev surmahirm ja saamahimu - soovitakse endale eesmärgitult mõttetuid asju, ilma mingi põhjuseta, lihtsalt, et oleks olemas. Tõeliseid hüvesid tajume mõistusega. Inimest teeb õnnetuks ka liigne ammuse üle kurvastamine või muretsemine eesoleva pärast.
4. Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu „kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus“ (lk 231)?
Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“. Kuidas ta seda põhjendab? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul? inimene ei tohi pahandada selle üle, mis temaga juhtub. Inimene peab teadma, et kõik kahjustav, mis temaga juhtub, kuulub selle hulka, mis kõiksuse säilitamisega teostab maailma kulgu ja ettemääratletust. Samuti leiab Seneca, et näiteks lapse surma puhul ei asendata surnud laps nurjatu lapsega - see on ainult keha häving. Hüve saab aga hukkuda vaid paheks muutudes, mida aga loodus ei võimalda, sest iga voorus jääb rikkumatuks. Seneca põhjendab, et tarka ei morjenda lapse või sõbra surm, sest nende surma puhul on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates, üks teeb hirmu niisama vähe kui teine valu. Hirm ja valu on aga autuse märk, sest auline on alati kindel ja võitlusvalmis. Arvan, et Seneca põhjendused on õiged, sest surm on paratamatu ning sellest ei pääse keegi. Olgugi, et laste surm võib tunduda traagilisem kui juba eakate inimeste. Siiski tuleb pärast lähedaste inimeste surma edasi minna ja sellest üle saada.
5. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
Surma pole mõtet karta, sest see on loogiline ja paratamatu elu kulg. Keegi ju ei hala ega värise sellepärast, et pole elanud 100 aastat varem, miks peaks siis kurvastama, et ei saa elada 100 aastat hiljem. Tuleb elada olevikus ja just antud hetkes. Arvan et Seneca põhjendus on õige, sest surm kuulub elu juurde ja on selle loomulik nähtus, mida ei peaks kartma.
6. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute?
Kannatusi leevendavad sõbrad, kelle reibastused ja valvlused mõjuvad toetavalt. Aitab ka see kui inimene ei karda surma, sest sel juhul ei tundu miski kurb ning terveks saades pole inimene põgenenud surma, vaid haiguse eest. Ka pausid haigushoogude vahel teevad piinad talutavamaks, kuna määratu valu puhul on lohutuseks et sa lakkad valu tundmast, kui oled tundnud seda ülemäära. Kannatusi leevendab ka see kui inimene piirab kaeblemist, sest kõik põhineb kujutlusel ja kaeblemine muudab valu raskemaks. Aitab ka see kui valu ja kannatuste puhul oma mõtted kõrvale juhtida ja millestki muust mõelda, mõelda sellele, mida oled teinud auliselt, mida elus imetled. Nõustun soovitustega, mis käsitlevad sõprade tuge (kuna kannatuste ajal on tõesti sõbrad need, kes toetavad ja julgustavad edasi pingutama), mõtete kõrvalejuhtimist (sest tihti on meie mõtteviis see, mis meie ümber negatiivsust kogub) ja kaeblemise lõpetamist (kuna virisemine ei muuda midagi, pigem tuleb tegutseda).
Küsimused Sarte'i Eksistentsialism on humansim kohta:
1. Sartre’i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab.
Mingi asja või nähtuse olemus, ka inimese olemus - selle valmistamiseks ja defineerimiseks vajalik eeskirjade ja kvaliteetide kogum - eelneb eksistentsile, asja või nähtuse kohalolu on determineeritud. Esmalt inimene eksisteerib, seejärel kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja pärast defineerib ennast.
2. Sartre väidab, et inimene on “visand.” Selgitage, mida see tähendab.
Inimene on see, kes viskub tuleviku suunas ja on teadlik enese tulevikku visandumisest. Inimene on visand, kellel on subjektiivne elu ja inimene hakkab kõigepealt olema selline, millisena ta end visandab. Mitte selline, kes ta tahaks olla.
3. Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
Eksistentsialism on optimistlik õpetus, kuna paigutab inimese saatuse temasse endasse, eksistentsialism on sidumuse ja tegutsemise moraal. Eksistentsialism möönab elu võimalikkust ja deklareerib, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust. Eksistentsialismi põhimõtted: Inimene pole üksnes see, kellena ta end mõistab, vaid see, kes ta olla tahab ja nagu ta eksistentsijärgselt mõistab, nagu ta tahab olla pärast seda sööstu eksistentsi suunas, inimene on see, kelleks ta end teeb. Eksistentsialismi esimeseks sammuks on teha igast inimesest oma olemise peremees ja asetada tema õlule täielik vastutus oma eksistentsi ees.
4. Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega?
Ollakse harjunud, et pilt ei pea olema ette kindlaks määratud, et kunstnik pühendub pildi loomisele ja et valminud pilt ongi just selline, mis pidi valmima. Ollakse harjunud sellega, et pole aprioorseid esteetilisi väärtuseid, vaid need väärtused ilmnevad hiljem, pildi seesmises sidususes ja loomistahte ning tulemuse vahekorras. Maali üle ei saa otsustada enne selle valmimist. Nii moraali kui kunstiteose loomise puhul oleme samasuguses loovas olukorras, mõlema puhul tegemist loomise ja leiutamisega.
5. Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab?
Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud? Sartre põhjendab seda sellega, et inimene on oma tegude summa, inimene pole midagi muud kui rida ettevõtmisi, neid ettevõtmisi moodustavate suhete kogum. Seega on inimesel on tegude kaudu vastutav selle ees, kes ta on, kuna ta ehitab end justkui üles oma tegude kaudu. Leian aga, et see idee pole nende inimeste suhtes õiglane, kes objektiivsetel põhjustel pole edu saavutanud, kuna tihti on elus olukordi, kus teed küll enda arvates õigeid tegusid/otsuseid, kuid need ei osutu siiski edutoovaks.
6. Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab?
Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta? Moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega, kuna pole ühtki vahendit, mis kindlustaks meile õiged otsused, seega ei tee seda ka moraaliteooriad. Mitmed moraaliteooriad võivad üksteisele vasturääkivad olla, teatud olukordade puhul võib olla mitu head lahendust, mistõttu on raske otsustada, milline teooria on just õige. Sama käib ta eksistentsialistliku moraali kohta, kuna eksistentsialism on subjektiivne filosoofia ning seetõttu oleneb kõik inimese enda vaatenurgast - sellest mida ta ise õigeks või valeks peab.
Mingi asja või nähtuse olemus, ka inimese olemus - selle valmistamiseks ja defineerimiseks vajalik eeskirjade ja kvaliteetide kogum - eelneb eksistentsile, asja või nähtuse kohalolu on determineeritud. Esmalt inimene eksisteerib, seejärel kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja pärast defineerib ennast.
2. Sartre väidab, et inimene on “visand.” Selgitage, mida see tähendab.
Inimene on see, kes viskub tuleviku suunas ja on teadlik enese tulevikku visandumisest. Inimene on visand, kellel on subjektiivne elu ja inimene hakkab kõigepealt olema selline, millisena ta end visandab. Mitte selline, kes ta tahaks olla.
3. Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
Eksistentsialism on optimistlik õpetus, kuna paigutab inimese saatuse temasse endasse, eksistentsialism on sidumuse ja tegutsemise moraal. Eksistentsialism möönab elu võimalikkust ja deklareerib, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust. Eksistentsialismi põhimõtted: Inimene pole üksnes see, kellena ta end mõistab, vaid see, kes ta olla tahab ja nagu ta eksistentsijärgselt mõistab, nagu ta tahab olla pärast seda sööstu eksistentsi suunas, inimene on see, kelleks ta end teeb. Eksistentsialismi esimeseks sammuks on teha igast inimesest oma olemise peremees ja asetada tema õlule täielik vastutus oma eksistentsi ees.
4. Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega?
Ollakse harjunud, et pilt ei pea olema ette kindlaks määratud, et kunstnik pühendub pildi loomisele ja et valminud pilt ongi just selline, mis pidi valmima. Ollakse harjunud sellega, et pole aprioorseid esteetilisi väärtuseid, vaid need väärtused ilmnevad hiljem, pildi seesmises sidususes ja loomistahte ning tulemuse vahekorras. Maali üle ei saa otsustada enne selle valmimist. Nii moraali kui kunstiteose loomise puhul oleme samasuguses loovas olukorras, mõlema puhul tegemist loomise ja leiutamisega.
5. Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab?
Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud? Sartre põhjendab seda sellega, et inimene on oma tegude summa, inimene pole midagi muud kui rida ettevõtmisi, neid ettevõtmisi moodustavate suhete kogum. Seega on inimesel on tegude kaudu vastutav selle ees, kes ta on, kuna ta ehitab end justkui üles oma tegude kaudu. Leian aga, et see idee pole nende inimeste suhtes õiglane, kes objektiivsetel põhjustel pole edu saavutanud, kuna tihti on elus olukordi, kus teed küll enda arvates õigeid tegusid/otsuseid, kuid need ei osutu siiski edutoovaks.
6. Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab?
Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta? Moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega, kuna pole ühtki vahendit, mis kindlustaks meile õiged otsused, seega ei tee seda ka moraaliteooriad. Mitmed moraaliteooriad võivad üksteisele vasturääkivad olla, teatud olukordade puhul võib olla mitu head lahendust, mistõttu on raske otsustada, milline teooria on just õige. Sama käib ta eksistentsialistliku moraali kohta, kuna eksistentsialism on subjektiivne filosoofia ning seetõttu oleneb kõik inimese enda vaatenurgast - sellest mida ta ise õigeks või valeks peab.
1. Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia? Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate?
Filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus inimesest, see on filosoofiline uurimus inimesest ja tema loomusest. Filosoofiline antropoloogia uurib millised on inimese toimemehhanismid, milline on inimese sisemine loomus ja millest ta koosneb. Paradigmadest tean järgnevaid: Milline on keha ja vaimu vahekord? Millised on inimese spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda loomariigist? Kas inimene on loomuselt hea või mitte?
32. Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades:
Etoloogiline antropoloogia: Etnoloogiline antropoloogia mõistab inimest ja tema loomust bioloogilisest olemusest lähtudes. Inimene kui mõtlev loom. Küsitaksegi kõigepealt "Mille poolest inimene loomadest erineb?"
Klassikaline filosoofiline antropoloogia: Klassikalises filosoofilises antropoloogias vaadeldakse inimest kui liitsubstantsi, mis koosneb mitmest kehast ja hingest. Seega on inimene hine ja keha ühendus.
Kristlik antropoloogia: Kristlikus antropoloogias leitakse, et inimene on eriline kogu loodu hulgas, kusjuures ta on jumala palge järgi loodud ning oskab vahet teha heal ja kurjal. See tõstab ta kõrgemale kogu ülejäänud loodusest. Inimene on ka jumala erilise tähelepanu, armu ja karistuse objekt. Inimest iseloomustab ka millegi puuduva igatsus, millest inimene veel enne oma sündi ilma jäi.
Romantismile omane antropoloogia: Romantismi teoreetikud tõid välja mõtte, et inimese mina peitub eelkõige tema isiksuses. Inimest mõistetakse kui isiksust, kelle saladus väljendub tema loomingus. Inimene on maailma kroon tänu oma kujutlusvõimele.
Konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia: Konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia küsib, mis asi see on, mille kohta ma ütlen mina? Hegel on öelnud, et inimese "mina" on vahendatuse protsesside tulemus. Marx aga väitis, et inimene on ühiskondlike suhete summa. Inimest mõistetakse läbi tema "mina".
Psühholoogiline antropoloogia: Psühholoogiline antropoloogia määratleb inimest psüühika kaudu. Psüühikaks peetakse inimese sisemuses toimuvate protsesside kogumit.
Psühhoanalüütiline antropoloogia: Psühhoanalüütiline antropoloogia lähtub Freudi ideedest, ehk sellest, mida inimene teadvustab ja sellest, et on ka osa teadvuse protsesse, mida ei saa teadvustada. Psüühikal on 3 astet: id (miski), ego (mina), superego (ülemina). Lacan ühendab Freudi ja Hegeli ideid, leiab, tähtis on "puudumise olukord" , mida püütakse ületada kolmes vallas: imaginaarne, sümboolne ja reaalne vald.
Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia: Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia lähtub sellest mille kohta too sõna "mina" käib (käib "vaimu" kohta). Inimest mõistetakse kui kehast ja vaimust koosnevat.
Filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus inimesest, see on filosoofiline uurimus inimesest ja tema loomusest. Filosoofiline antropoloogia uurib millised on inimese toimemehhanismid, milline on inimese sisemine loomus ja millest ta koosneb. Paradigmadest tean järgnevaid: Milline on keha ja vaimu vahekord? Millised on inimese spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda loomariigist? Kas inimene on loomuselt hea või mitte?
32. Kirjeldage, kuidas mõistetakse inimest järgmistes filosoofilise antropoloogia suundades:
Etoloogiline antropoloogia: Etnoloogiline antropoloogia mõistab inimest ja tema loomust bioloogilisest olemusest lähtudes. Inimene kui mõtlev loom. Küsitaksegi kõigepealt "Mille poolest inimene loomadest erineb?"
Klassikaline filosoofiline antropoloogia: Klassikalises filosoofilises antropoloogias vaadeldakse inimest kui liitsubstantsi, mis koosneb mitmest kehast ja hingest. Seega on inimene hine ja keha ühendus.
Kristlik antropoloogia: Kristlikus antropoloogias leitakse, et inimene on eriline kogu loodu hulgas, kusjuures ta on jumala palge järgi loodud ning oskab vahet teha heal ja kurjal. See tõstab ta kõrgemale kogu ülejäänud loodusest. Inimene on ka jumala erilise tähelepanu, armu ja karistuse objekt. Inimest iseloomustab ka millegi puuduva igatsus, millest inimene veel enne oma sündi ilma jäi.
Romantismile omane antropoloogia: Romantismi teoreetikud tõid välja mõtte, et inimese mina peitub eelkõige tema isiksuses. Inimest mõistetakse kui isiksust, kelle saladus väljendub tema loomingus. Inimene on maailma kroon tänu oma kujutlusvõimele.
Konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia: Konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia küsib, mis asi see on, mille kohta ma ütlen mina? Hegel on öelnud, et inimese "mina" on vahendatuse protsesside tulemus. Marx aga väitis, et inimene on ühiskondlike suhete summa. Inimest mõistetakse läbi tema "mina".
Psühholoogiline antropoloogia: Psühholoogiline antropoloogia määratleb inimest psüühika kaudu. Psüühikaks peetakse inimese sisemuses toimuvate protsesside kogumit.
Psühhoanalüütiline antropoloogia: Psühhoanalüütiline antropoloogia lähtub Freudi ideedest, ehk sellest, mida inimene teadvustab ja sellest, et on ka osa teadvuse protsesse, mida ei saa teadvustada. Psüühikal on 3 astet: id (miski), ego (mina), superego (ülemina). Lacan ühendab Freudi ja Hegeli ideid, leiab, tähtis on "puudumise olukord" , mida püütakse ületada kolmes vallas: imaginaarne, sümboolne ja reaalne vald.
Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia: Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia lähtub sellest mille kohta too sõna "mina" käib (käib "vaimu" kohta). Inimest mõistetakse kui kehast ja vaimust koosnevat.
1. Milliste küsimustega tegelevad järgmised filosoofia valdkonnad esteetika poliitikafilosoofia, keelefilosoofia ja kultuurifilosoofia?
Esteetika on filosoofia valdkond, kus küsitakse ilu olemuse järele. Uuritakse mis on ilu olemus? Mis on kunstiteose mõte, olemus ja piirid? Milline on kunstniku loomus? Mis printsiip, struktuur või omadus on see, mis teeb asja ilusaks? Kas see omadus asub objektis või sõltub millegi ilusakspidamine vaatlejast? Mis mõte on kunstiteosel? Kas kunstiloomingul on printsiibid, mis eristavad seda teisest tegevusest?
Poliitikafilosoofia: Poliitikafilosoofia on filosoofia valdkond, kus küsitakse ühiskonna ja riigi olemuse ja mõtte kohta. Küsitakse miks meil riik üldse on? Mille pinnalt riik tekkinud on? Milline on indiviidi ja riigi vahekord? Mis on riigile allumise või allumatuse mõte? Mis on indiviidi poliitilised õigused?Kust pärinevad inimõigused? Indiviidi vabadus ja selle sotsiaalsed piirid?
Keelefilosoofia: Keelefilosoofia on filosoofia valdkond, mis uurib keelt. Ta küsib mis on keel? Milline on inimese ja keele vahekord? Milline on keele ja sõnade olemus? Keele ja sõnade tähistamisvõime? Keele ja sõnade kommunikatsioonivõime?
Kultuurifilosoofia: Kultuurifilosoofia on filosoofia valdkond, mis uurib kultuuri loomust. Milline on kultuuri ja inimese vahekord? Kuidas kultuuri defineerida? Kultuuride paljusus ja erinevus?
2. Kuidas on võimalik määratleda ilu?
Ilu on võimalik määratleda objektiivselt. Ilu on harmoonia, ilu on demiurgilise mõtte vorm, lõpmatuse lõplik vorm. Veel on võimalik ilu määratleda ka subjektiivselt, ilu pole objekti omadus, vaid inimese hingeseisund, ilu kui subjekti võivaatleja juurde kuuluv.
3. Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost?
Platon on väitnud, et kunstiteos on alati millegi objektiivse koopia, ilus on ta siis, kui on hästi tehtud. Lisaks võib öelda, et kunstiteos on millegi subjektiivse, näiteks autori mõtte või idee väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. Aristoteles ning Hegel on öelnud, et kunstitoes on millegi objektiivse, kuid kehatu konkreetne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis.
4. Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli?
Platon on väitnud, et kunstnik on vahendaja ehk meedium, kunstlik väljendus on seega jumala and. Aristotelese arvates on kunstnik on tehnik/meister, keegi kes valdab tehnikat, kuidas kehatule ideele keha anda.
5. Millisena on nähtud keele rolli?
Keel on nii piiraja kui andja. Keel tekitab segadusi. Tänu keelele saame püstitada küsimusi mis on olemine, mis on inimese mina jne; tekitab meile pseudoprobleeme.
6. Milles on võib näha sõnades peituvat väge?
Sõna peetakse otseseks loodusnähtusi esilekutsuvaks jõuks. Sõna toob oleva välja sellisena nagu see on.
7. Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates?
Pythagorase arvates on sõnad antud looduse enda poolt. Demokritos, leidis, et sõnad on juhuse, mitte looduse poolt antud. Sofistid arvavad aga, et sõnad on inimeste välja mõeldud konventsioonid. Ratsionalismi tõekspidamise kohaselt tähendavad sõnad tähendavad asja sisemist loomust ja olemust. Empirismi kohaselt on sõnad tajude koopiad. Pragmatism väidab aga, et sõna tähendus on tegevusharjumuste komplekt.
8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees?
Keel pole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstrueeritaks eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid.
9. Kuidas on võimalik kultuuri määratleda?
Substantsiaalsed määratlused küsivad mida kultuur sisaldab ning millest ta koosneb? (materiaalsed, sotsiaalsed, ideaalsed asjad). Funktsionaalsed määratlused uurivad mida kultuur teeb? Mis on kultuuri definitsion? (materiaalsete eluvajaduste rahuldamine, ühiskonna vajaduste rahuldamine, indiviidi vaimsete vajaduste rahuldamine).
10. Milles seisneb inimese ja kultuuri vahekorra probleem?
Inimese ja kultuuri vahekorra probleem seisneb rollide ja isiksus vahekorrast: inimesel on habitus, kuid see on piiratud, kuna inimene peab täitma sotsiaalset rolli - inimene on sõltuv nii kultuurist ja kultuur ka temast.
Esteetika on filosoofia valdkond, kus küsitakse ilu olemuse järele. Uuritakse mis on ilu olemus? Mis on kunstiteose mõte, olemus ja piirid? Milline on kunstniku loomus? Mis printsiip, struktuur või omadus on see, mis teeb asja ilusaks? Kas see omadus asub objektis või sõltub millegi ilusakspidamine vaatlejast? Mis mõte on kunstiteosel? Kas kunstiloomingul on printsiibid, mis eristavad seda teisest tegevusest?
Poliitikafilosoofia: Poliitikafilosoofia on filosoofia valdkond, kus küsitakse ühiskonna ja riigi olemuse ja mõtte kohta. Küsitakse miks meil riik üldse on? Mille pinnalt riik tekkinud on? Milline on indiviidi ja riigi vahekord? Mis on riigile allumise või allumatuse mõte? Mis on indiviidi poliitilised õigused?Kust pärinevad inimõigused? Indiviidi vabadus ja selle sotsiaalsed piirid?
Keelefilosoofia: Keelefilosoofia on filosoofia valdkond, mis uurib keelt. Ta küsib mis on keel? Milline on inimese ja keele vahekord? Milline on keele ja sõnade olemus? Keele ja sõnade tähistamisvõime? Keele ja sõnade kommunikatsioonivõime?
Kultuurifilosoofia: Kultuurifilosoofia on filosoofia valdkond, mis uurib kultuuri loomust. Milline on kultuuri ja inimese vahekord? Kuidas kultuuri defineerida? Kultuuride paljusus ja erinevus?
2. Kuidas on võimalik määratleda ilu?
Ilu on võimalik määratleda objektiivselt. Ilu on harmoonia, ilu on demiurgilise mõtte vorm, lõpmatuse lõplik vorm. Veel on võimalik ilu määratleda ka subjektiivselt, ilu pole objekti omadus, vaid inimese hingeseisund, ilu kui subjekti võivaatleja juurde kuuluv.
3. Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost?
Platon on väitnud, et kunstiteos on alati millegi objektiivse koopia, ilus on ta siis, kui on hästi tehtud. Lisaks võib öelda, et kunstiteos on millegi subjektiivse, näiteks autori mõtte või idee väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. Aristoteles ning Hegel on öelnud, et kunstitoes on millegi objektiivse, kuid kehatu konkreetne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis.
4. Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli?
Platon on väitnud, et kunstnik on vahendaja ehk meedium, kunstlik väljendus on seega jumala and. Aristotelese arvates on kunstnik on tehnik/meister, keegi kes valdab tehnikat, kuidas kehatule ideele keha anda.
5. Millisena on nähtud keele rolli?
Keel on nii piiraja kui andja. Keel tekitab segadusi. Tänu keelele saame püstitada küsimusi mis on olemine, mis on inimese mina jne; tekitab meile pseudoprobleeme.
6. Milles on võib näha sõnades peituvat väge?
Sõna peetakse otseseks loodusnähtusi esilekutsuvaks jõuks. Sõna toob oleva välja sellisena nagu see on.
7. Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates?
Pythagorase arvates on sõnad antud looduse enda poolt. Demokritos, leidis, et sõnad on juhuse, mitte looduse poolt antud. Sofistid arvavad aga, et sõnad on inimeste välja mõeldud konventsioonid. Ratsionalismi tõekspidamise kohaselt tähendavad sõnad tähendavad asja sisemist loomust ja olemust. Empirismi kohaselt on sõnad tajude koopiad. Pragmatism väidab aga, et sõna tähendus on tegevusharjumuste komplekt.
8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees?
Keel pole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstrueeritaks eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid.
9. Kuidas on võimalik kultuuri määratleda?
Substantsiaalsed määratlused küsivad mida kultuur sisaldab ning millest ta koosneb? (materiaalsed, sotsiaalsed, ideaalsed asjad). Funktsionaalsed määratlused uurivad mida kultuur teeb? Mis on kultuuri definitsion? (materiaalsete eluvajaduste rahuldamine, ühiskonna vajaduste rahuldamine, indiviidi vaimsete vajaduste rahuldamine).
10. Milles seisneb inimese ja kultuuri vahekorra probleem?
Inimese ja kultuuri vahekorra probleem seisneb rollide ja isiksus vahekorrast: inimesel on habitus, kuid see on piiratud, kuna inimene peab täitma sotsiaalset rolli - inimene on sõltuv nii kultuurist ja kultuur ka temast.
1. Mis on maailm Bibihhini arvates?
Bibihhini arvates on maailm kõik ehk kõik see, mis on ümberringi, lähedal ja kaugel; kõik, mis on olemas ja kõik, mida pole olemas. Maailm on absoluutselt terve, tervik kui niisugune.
2. Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem?
Maailma määratlemine on Bibihhini arvates probleem, kuna ta pole mitte üksnes suur ega sisalda ainult seda, mis on, vaid ka seda, mis ta potentsiaalselt olla võib. Ta võib olla küll tervik, kuid tervik pole mõõdetav summaga.
3. Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet?
Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet järgnevalt: inimene võib väga täpselt määratleda oma kohta ajas ja ruumis, leida oma punkt kõige detailsemas kalendris või kaardil, aga vaatamata sellele ei tarvitse inimene ennast leida. Inimene on vaid tilluke osa suurest maailmast, meie olemasolu on tühine võrreldes maailma olemasoluga. Inimene peab aga leidma oma koha maailmas.
4. Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks?
Bibihhini arvates teeb raskeks maailma mõistmise asjaolu, et mõistmine sõltub suuresti meeleolust, aga meie meeleolu ei küündi tervikliku vormi ehk maailmani. Täiskasvanud inimesed sunnivad aga oma meeleolusid varjama, maha suruma.
Bibihhini arvates on maailm kõik ehk kõik see, mis on ümberringi, lähedal ja kaugel; kõik, mis on olemas ja kõik, mida pole olemas. Maailm on absoluutselt terve, tervik kui niisugune.
2. Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem?
Maailma määratlemine on Bibihhini arvates probleem, kuna ta pole mitte üksnes suur ega sisalda ainult seda, mis on, vaid ka seda, mis ta potentsiaalselt olla võib. Ta võib olla küll tervik, kuid tervik pole mõõdetav summaga.
3. Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet?
Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet järgnevalt: inimene võib väga täpselt määratleda oma kohta ajas ja ruumis, leida oma punkt kõige detailsemas kalendris või kaardil, aga vaatamata sellele ei tarvitse inimene ennast leida. Inimene on vaid tilluke osa suurest maailmast, meie olemasolu on tühine võrreldes maailma olemasoluga. Inimene peab aga leidma oma koha maailmas.
4. Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks?
Bibihhini arvates teeb raskeks maailma mõistmise asjaolu, et mõistmine sõltub suuresti meeleolust, aga meie meeleolu ei küündi tervikliku vormi ehk maailmani. Täiskasvanud inimesed sunnivad aga oma meeleolusid varjama, maha suruma.
Küsimused Platoni Politeia kohta:
1. Mida koopa allegooria sümboliseerib?
Koopa allegooria sümboliseerib filosoofia vs rahvast.
2. Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas. Mida nad peavad tõelisuseks?
Inimesed on selles koopas ahelates, nad on seal olnud lapsest saadik. Nad on ainult ühe koha peal paigal ja saavad vaadata vaid enda ette, küll on aga nende selja taga valgus ja inimesed, kes moodustavad koopaseintele varje. Tõelisuseks peavadki nad seda, mis on koopas.
3. Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama?
Valgus teeks talle valu, ta pöörduks tagasi koopasse. Ta ei usuks, et nähtu on õige või tõde, kuna tema jaoks oleks koobas ikkagi tõeline.
4. Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja?
Vangil läheks aega, et harjuda ja mõista, et koopas nähtu polegi tõeline. Lõpuks ta aga harjuks valgusega ning saaks aru, et väljaspool koobast on enamat, kui arvata oleks võinud.
5. Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on päikesevalgusega harjunud?
Ei tahaks, sest ta on näinud tõelisust väljaspool koobast, ta ei tahaks naasta pimedusse, sealhulgas ka vaimsesse pimedusse. Samas tunneks ta kaasa neile, kes ikka veel koopas peavad olema. Nähtust tahaks ta rääkida aga ka nendele, kes veel koopas on.
6. Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi?
Ta jääks taas kord poolpimedaks, kuna poleks harjunud jälle pimedusega ja tahaks valguse kätte tagasi. Teised naeraksid ta välja ja arvaksid, et ta tuli tagasi hävitatud silmadega
2. Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas. Mida nad peavad tõelisuseks?
Inimesed on selles koopas ahelates, nad on seal olnud lapsest saadik. Nad on ainult ühe koha peal paigal ja saavad vaadata vaid enda ette, küll on aga nende selja taga valgus ja inimesed, kes moodustavad koopaseintele varje. Tõelisuseks peavadki nad seda, mis on koopas.
3. Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama?
Valgus teeks talle valu, ta pöörduks tagasi koopasse. Ta ei usuks, et nähtu on õige või tõde, kuna tema jaoks oleks koobas ikkagi tõeline.
4. Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja?
Vangil läheks aega, et harjuda ja mõista, et koopas nähtu polegi tõeline. Lõpuks ta aga harjuks valgusega ning saaks aru, et väljaspool koobast on enamat, kui arvata oleks võinud.
5. Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on päikesevalgusega harjunud?
Ei tahaks, sest ta on näinud tõelisust väljaspool koobast, ta ei tahaks naasta pimedusse, sealhulgas ka vaimsesse pimedusse. Samas tunneks ta kaasa neile, kes ikka veel koopas peavad olema. Nähtust tahaks ta rääkida aga ka nendele, kes veel koopas on.
6. Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi?
Ta jääks taas kord poolpimedaks, kuna poleks harjunud jälle pimedusega ja tahaks valguse kätte tagasi. Teised naeraksid ta välja ja arvaksid, et ta tuli tagasi hävitatud silmadega
1. Milliste filosoofiliste küsimustega tegelevadepistemoloogia/tunnetusteooria/gnoseoloogia?
Epistemoloogia tegeleb teadmise võimalikkuse ja selle objektiivsusega? (Kas me saame lihtsalt uskuda mingitesse asjadesse või saame midagi tõsikindlat ka nende asjade kohta väita? Kas meil on tegelikult võimalik eristada tõde sellest, mida inimesed lihtsalt tõest arvavad?) Millised on tunnetusmehhanismid? Tõe olemus? (Millised on tõesed väited? Kas neil on mingi olemuslik tunnusjoon?)
2. Epistemoloogias on sageli oluline tegelikkuse ja näiluse eristamine. Tooge tegelikkuse ja näiluse eristamise vajaduse kohta üks näide. Näiteks on kaks lauset: A - Peeter on hea sõber, B - Peeter käitub hea sõbra kombel. A lause on tegelikkuse kohta, näitab, et Peeter ongi hea sõber, ei sõltu sellest milline on minu juurdepääs tegelikkusele. B lause on aga näiline, mulle võib see ainult nii tunduda, kuid see ei pruugi tegelik olla.
3. Kirjeldage Platoni koopa allegooriat ja selgitage, mida selle mõistujutu elemendid sümboliseerivad.
See on mõistujutt teadmise kohta, kuulsaim filosoofiline müüt, kus on filosoofi ja rahvamassi, tõeluse ja näiluse vahekorrad paika pandud. Selle järgi saab aru, mida näevad inimesed tegelik olevat ning mida näevad filosoofid tegelik olevat. Koopamüüdis on koopast väljaviidu nagu filosoof, kes on näinud tegelikkust ja isegi valgust, mis on kui olemise enese allikat. Need, kes aga koopast välja pääsenud pole, ei usu seda, kes väljaspool koobast on olnud ja peavad teda hulluks. Ehk inimesed ei usu filosoofi, kes on näinud tegelikkust, kuna inimesed usuvad näilisust. Filosoofi tõde ei võeta vastu. Koobas sümboliseerib meie olemist kehas, illusiooni, mida loob hinge asetsemine kehas, justkui tegelik maailm oleks materiaalne. Kui vabaneme kehast, siis tegelik maailm enam niisugune pole. Päike sümboliseerib seda, mis annab kõigele muule idee ehk hüve idee, mis tagab kõigi teiste ideede olemise.
4. Milliseid olemise valdkondi Platon eristab?
Planton eristab nägemise nkaudu ilmuvat ning mõeldavat valdkondi.. Nägemise kaudu ilmuv vald on see maailm, mida näen, kui silmad avan. Mõeldava vald on see maailm, mida vaimse pilguga avanevad asjad, mida näen mõistuse pilguga.
5. Milliseid teadmise astmeid Platon eristab? Selgitage neid eristusi näidetega.
Planton eristab kujutlemise, uskumise, dianoia ja noesise astmeid. Kujutlemise tasand on kõik see, mida tavateadvus peab tõeliseks teadmiseks, oskus ennustada, millisele varjule järgneb missugune jne. Uskumise tasand on see, kui varjudest liigutakse tehislike elementide juurde, mis neid varje heidavad ning kunstliku valgusallika poole, tänu millele tehislikud elemendid varje heidavad. Nii uskumise kui kujutlemise vahendusel mingeid teadmise tõelisest ei saa. Dianoia tasand tegeleb looduslike asjade varjudega ehk nende asjadega, mis tegelikult olemas on. Noesise tasand on aga see, mis kunagi ei muutu, see, mis on tegelik. Looduslikud asjad ehk ideed.
6. Kas põhimõtteliselt on tegelikkust ja näivust võimalik eristada? Tooge välja ja selgitage kolme põhiseisukohta selles küsimuses (objektivism, skeptitsism ja subjektivism).
Objektivism leiab, et tegelikkus on midagi muud kui meile paistab, kuid teatud meetoditega on võimalik seda näha. Skeptitismi arvates aga on tegelikkus midagi muud, kui see, mis meile paistab. Samas ei saa me kunagi teada, mis tegelikkus on, sest oleme piiratud sellega, mis meile paistab/näib. Subjektivismi järgi on tegelikkus see, mis meile paistab, seda on võimalik teada seepärast, et see meile paistab.
7. Milline on empiristlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on empirirstlikul positsioonil?
Empiristlik seisukoht leiab, et teadmine lähtub meelelisest kogemusest. Selle seisukoha tegi kuulsaks Locke, kes leidis, et kõigepealt saame meelte kaudu mingi impulsi objektist, objekti tajume teataval viisil (sensation), taju moodustab ühe lihtidee, meie mõistus liidab aga teatud tajud kokku ja nii tekib liitidee. Hume'i puhul saab samuti kõik alguse meelte kaudu saadavast impulsist objekti kohta, meie taju (impression) teeb sellest sisemise koopia, mida ta kutsub ideeks. Empiristlikul seisukohal on seega Locke ja Hume.
8. Milline on ratsionalistlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on ratsionalistlikul positsioonil?
Teatud asju, nagu näiteks õigluse printsiibid, loogikaseadused ja asjade olemus, pole võimalik meelelisest kogemusest tuletada, nende asjadeni jõutakse intellektuaalse intuitsiooni vahendusel. Platoni anamnesis - küsimusele kust pärinevad meie teadmised mitte-empiiriliste asjade kohta vastab ta, et need teadmised pärinevad sünnieelsest elust. Descartes leidis, et tänu mõistuse loomulikule valgusele on selge ja distinktse mõtlemise tagajärjel võimalik jõuda puhaste ja ratsionaalsete intellektuaalsele intuitsioonile antud ideede vahetu tunnetamiseni.
Epistemoloogia tegeleb teadmise võimalikkuse ja selle objektiivsusega? (Kas me saame lihtsalt uskuda mingitesse asjadesse või saame midagi tõsikindlat ka nende asjade kohta väita? Kas meil on tegelikult võimalik eristada tõde sellest, mida inimesed lihtsalt tõest arvavad?) Millised on tunnetusmehhanismid? Tõe olemus? (Millised on tõesed väited? Kas neil on mingi olemuslik tunnusjoon?)
2. Epistemoloogias on sageli oluline tegelikkuse ja näiluse eristamine. Tooge tegelikkuse ja näiluse eristamise vajaduse kohta üks näide. Näiteks on kaks lauset: A - Peeter on hea sõber, B - Peeter käitub hea sõbra kombel. A lause on tegelikkuse kohta, näitab, et Peeter ongi hea sõber, ei sõltu sellest milline on minu juurdepääs tegelikkusele. B lause on aga näiline, mulle võib see ainult nii tunduda, kuid see ei pruugi tegelik olla.
3. Kirjeldage Platoni koopa allegooriat ja selgitage, mida selle mõistujutu elemendid sümboliseerivad.
See on mõistujutt teadmise kohta, kuulsaim filosoofiline müüt, kus on filosoofi ja rahvamassi, tõeluse ja näiluse vahekorrad paika pandud. Selle järgi saab aru, mida näevad inimesed tegelik olevat ning mida näevad filosoofid tegelik olevat. Koopamüüdis on koopast väljaviidu nagu filosoof, kes on näinud tegelikkust ja isegi valgust, mis on kui olemise enese allikat. Need, kes aga koopast välja pääsenud pole, ei usu seda, kes väljaspool koobast on olnud ja peavad teda hulluks. Ehk inimesed ei usu filosoofi, kes on näinud tegelikkust, kuna inimesed usuvad näilisust. Filosoofi tõde ei võeta vastu. Koobas sümboliseerib meie olemist kehas, illusiooni, mida loob hinge asetsemine kehas, justkui tegelik maailm oleks materiaalne. Kui vabaneme kehast, siis tegelik maailm enam niisugune pole. Päike sümboliseerib seda, mis annab kõigele muule idee ehk hüve idee, mis tagab kõigi teiste ideede olemise.
4. Milliseid olemise valdkondi Platon eristab?
Planton eristab nägemise nkaudu ilmuvat ning mõeldavat valdkondi.. Nägemise kaudu ilmuv vald on see maailm, mida näen, kui silmad avan. Mõeldava vald on see maailm, mida vaimse pilguga avanevad asjad, mida näen mõistuse pilguga.
5. Milliseid teadmise astmeid Platon eristab? Selgitage neid eristusi näidetega.
Planton eristab kujutlemise, uskumise, dianoia ja noesise astmeid. Kujutlemise tasand on kõik see, mida tavateadvus peab tõeliseks teadmiseks, oskus ennustada, millisele varjule järgneb missugune jne. Uskumise tasand on see, kui varjudest liigutakse tehislike elementide juurde, mis neid varje heidavad ning kunstliku valgusallika poole, tänu millele tehislikud elemendid varje heidavad. Nii uskumise kui kujutlemise vahendusel mingeid teadmise tõelisest ei saa. Dianoia tasand tegeleb looduslike asjade varjudega ehk nende asjadega, mis tegelikult olemas on. Noesise tasand on aga see, mis kunagi ei muutu, see, mis on tegelik. Looduslikud asjad ehk ideed.
6. Kas põhimõtteliselt on tegelikkust ja näivust võimalik eristada? Tooge välja ja selgitage kolme põhiseisukohta selles küsimuses (objektivism, skeptitsism ja subjektivism).
Objektivism leiab, et tegelikkus on midagi muud kui meile paistab, kuid teatud meetoditega on võimalik seda näha. Skeptitismi arvates aga on tegelikkus midagi muud, kui see, mis meile paistab. Samas ei saa me kunagi teada, mis tegelikkus on, sest oleme piiratud sellega, mis meile paistab/näib. Subjektivismi järgi on tegelikkus see, mis meile paistab, seda on võimalik teada seepärast, et see meile paistab.
7. Milline on empiristlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on empirirstlikul positsioonil?
Empiristlik seisukoht leiab, et teadmine lähtub meelelisest kogemusest. Selle seisukoha tegi kuulsaks Locke, kes leidis, et kõigepealt saame meelte kaudu mingi impulsi objektist, objekti tajume teataval viisil (sensation), taju moodustab ühe lihtidee, meie mõistus liidab aga teatud tajud kokku ja nii tekib liitidee. Hume'i puhul saab samuti kõik alguse meelte kaudu saadavast impulsist objekti kohta, meie taju (impression) teeb sellest sisemise koopia, mida ta kutsub ideeks. Empiristlikul seisukohal on seega Locke ja Hume.
8. Milline on ratsionalistlik seisukoht epistemoloogias? Millised filosoofid on ratsionalistlikul positsioonil?
Teatud asju, nagu näiteks õigluse printsiibid, loogikaseadused ja asjade olemus, pole võimalik meelelisest kogemusest tuletada, nende asjadeni jõutakse intellektuaalse intuitsiooni vahendusel. Platoni anamnesis - küsimusele kust pärinevad meie teadmised mitte-empiiriliste asjade kohta vastab ta, et need teadmised pärinevad sünnieelsest elust. Descartes leidis, et tänu mõistuse loomulikule valgusele on selge ja distinktse mõtlemise tagajärjel võimalik jõuda puhaste ja ratsionaalsete intellektuaalsele intuitsioonile antud ideede vahetu tunnetamiseni.
1. Mida peab Herakleitos teadmiseks selle sõna kõige kõrgemas mõttes? Selgitage. (Kuna Herakleitose tekstid on säilinud ainult fragmentidena, siis tuleb neid interpreteerida!)
Teadmine on enamus inimestele võõras, kuna arvatakse, et teatakse midagi, kuid tegelikult on see kõik vaid nende enda poolt väljamõeldud illusioon. Teadmist pole võimalik õppida ning teadmine ei tähenda, et inimene mõistaks. Samas väidab Herakleitos, et teadmine pole ka midagi väärt, sest see ei tee inimest targaks.
2. Mida peab Herakleitos tegelikkuseks? Kirjeldage, mida ta võiks sellega silmas pidada
Tegelikkus on kogu terviklikkus maailmas, kõik on üks. Kõigi asjade vahel kehtib teatud seaduspärasus - sünd ja surm, haigus ja tervis jne. Ka loodus käib selle alla, kuigi talle meeldib nii-öelda varjuda.
Teadmine on enamus inimestele võõras, kuna arvatakse, et teatakse midagi, kuid tegelikult on see kõik vaid nende enda poolt väljamõeldud illusioon. Teadmist pole võimalik õppida ning teadmine ei tähenda, et inimene mõistaks. Samas väidab Herakleitos, et teadmine pole ka midagi väärt, sest see ei tee inimest targaks.
2. Mida peab Herakleitos tegelikkuseks? Kirjeldage, mida ta võiks sellega silmas pidada
Tegelikkus on kogu terviklikkus maailmas, kõik on üks. Kõigi asjade vahel kehtib teatud seaduspärasus - sünd ja surm, haigus ja tervis jne. Ka loodus käib selle alla, kuigi talle meeldib nii-öelda varjuda.
1. Milliste küsimustega tegelevad ontoloogia ja metafüüsika?
Ontoloogia ja metafüüsika tegelevad küsimusega, mis on oleva olemuse kohta, ehk siis mis on olevatele asjadele olevatena iseloomulik? Lisaks tegelevad küsimusega oleva olemise kohta, ehk mis asja olevaks teeb? Ning kolmandaks tegelevad küsimusega olemuse loomus kohta.
2. Selgitage Platoni ideede-teooriat
See, mis meile näib olevat, pole see, mis tegelikult on, kuna need asjad, mis näivad olevat on muutlikud, need, mis tegelikult on, on igavesed ja muutumatud. Tegelikult olevad asjad on näivate asjade arhetüübid, ideed on "mudelid" tavasilmaga nähtavate asjade jaoks. Nähtavad asjad kas "osalevad" või "imiteerivad" oma arhetüüpi. Asjade arhetüüpe on võimalik "näha" mõtlemise, mitte meelte vahendusel. Sedaist mõtlemist mõistab Platon kui taasmeenutamist.
3. Mis on essentsialism?
Essentsialism küsib asjade olemuse kohta. Essentsialismi kohaselt peaks iga vastus küsimusele "Mis asi on?" puudutama asja eidost.
4. Mis on substants?
Substants on olev asi ehk see, mis on olemas.
5. Selgitage Aristotelese substantsi-teooriat ühel näitel.
Aristotelese substantsiteooria kohaselt on olemas sellised asjad, mille juurde kuuluvad 4 põhjust: aine, idee, liikumine, eesmärk. Kui võtta näiteks maja, siis 1) aine - materjalid, millest maja koosneb 2) idee - majaplaan 3) liikumine - majaplaanile vastavalt materjalide kokkupanek, nt töömeeste poolt 4) eesmärk - peavari, võimalus maja sees elada
6. Millised on ja mida tähendavad küsimused oleva olemusest? Sõnastage mõni oleva olemust puudutav küsimus ja tooge näiteid võimalikest vastustest.
Küsimus oleva olemisest küsib mis on olev (kui olev)? Vastus sellele küsimusele on, et olev on see, millest kõik tekib ja milleks kõik muutub ning olev on see, mis lähtub iseenesest.
Mis on substants?
Ono olemas lihtsubstants ehk mateeria ja liitsubstants ehk vormi ja mateeria ühendus.
7. Milliste filosoofia tegemise tehnikatega te selle kursuse jooksul kokku puutusite?
Ontoloogia ja metafüüsika tegelevad küsimusega, mis on oleva olemuse kohta, ehk siis mis on olevatele asjadele olevatena iseloomulik? Lisaks tegelevad küsimusega oleva olemise kohta, ehk mis asja olevaks teeb? Ning kolmandaks tegelevad küsimusega olemuse loomus kohta.
2. Selgitage Platoni ideede-teooriat
See, mis meile näib olevat, pole see, mis tegelikult on, kuna need asjad, mis näivad olevat on muutlikud, need, mis tegelikult on, on igavesed ja muutumatud. Tegelikult olevad asjad on näivate asjade arhetüübid, ideed on "mudelid" tavasilmaga nähtavate asjade jaoks. Nähtavad asjad kas "osalevad" või "imiteerivad" oma arhetüüpi. Asjade arhetüüpe on võimalik "näha" mõtlemise, mitte meelte vahendusel. Sedaist mõtlemist mõistab Platon kui taasmeenutamist.
3. Mis on essentsialism?
Essentsialism küsib asjade olemuse kohta. Essentsialismi kohaselt peaks iga vastus küsimusele "Mis asi on?" puudutama asja eidost.
4. Mis on substants?
Substants on olev asi ehk see, mis on olemas.
5. Selgitage Aristotelese substantsi-teooriat ühel näitel.
Aristotelese substantsiteooria kohaselt on olemas sellised asjad, mille juurde kuuluvad 4 põhjust: aine, idee, liikumine, eesmärk. Kui võtta näiteks maja, siis 1) aine - materjalid, millest maja koosneb 2) idee - majaplaan 3) liikumine - majaplaanile vastavalt materjalide kokkupanek, nt töömeeste poolt 4) eesmärk - peavari, võimalus maja sees elada
6. Millised on ja mida tähendavad küsimused oleva olemusest? Sõnastage mõni oleva olemust puudutav küsimus ja tooge näiteid võimalikest vastustest.
Küsimus oleva olemisest küsib mis on olev (kui olev)? Vastus sellele küsimusele on, et olev on see, millest kõik tekib ja milleks kõik muutub ning olev on see, mis lähtub iseenesest.
Mis on substants?
Ono olemas lihtsubstants ehk mateeria ja liitsubstants ehk vormi ja mateeria ühendus.
7. Milliste filosoofia tegemise tehnikatega te selle kursuse jooksul kokku puutusite?
Erinevate arutlustega ning traktaatidega, kuid samas ka metafooridega, erinevate kujundite ning allegooriatega ja dialoogiga.
8. Milline on filosoofilise teadmise loomus?
Filosoofiline teadmine puudutab metafüüsikat, filosoofiline teadmine seab alati argiteadmise kahtluse alla seada. Tuleb mõista, et õppimine ei lõpe iial, see eeldab küsida suutmist.
8. Milline on filosoofilise teadmise loomus?
Filosoofiline teadmine puudutab metafüüsikat, filosoofiline teadmine seab alati argiteadmise kahtluse alla seada. Tuleb mõista, et õppimine ei lõpe iial, see eeldab küsida suutmist.
1. Kuidas tõestab Descartes "mina" olemasolu ja millistele argumentidele see tõestus toetub?
"Mina" on suuteline mõtlema. Kui katkestada mõtlemine, siis lakatakse olemast. Võib küll olla, et keegi teine on need mõtted minusse pannud, aga kuna ma suudan sellest mõelda ja kahelda, siis järelikult olen ka olemas. Juba see, et suudan endast mõelda, tähendab, et olen olemas. Kahelda saab asjades ja oma teadmistes välismaailma kohta, aga enese olemasolus kahelda ei saa. Taoline fundamentaalne tegevus nagu mõtlemine tõestabki sinu eksistentsi.
2. Millist rolli mängib selles tõestuses keha? Miks?
Keha on petlik otsekui kimäär. Kehast tulenevad aistinguid ja meeleimpulsse ei saa usaldada, kuna need võivad olla petlikud. Descatres leiab, et kehaga seotud loomused on unenäopildid. Kuna kõik meelelised teadmiseallikad on potentsiaalselt ekslikud, siis ei saa olla kindel nendest tulenevate teadmiste õigsuses.
3. Kas inimese "mina" on Descartes'i arvates ühtne ja jagamatu tervik või mitte? Miks?
Descartes eristab vaimu kehast. Descartes lükkab ümber meeltest saadud info tõsikindluse, meeled on kehalised ja seega seab ta kahtluse alla kogu välise üldse. Hingele on omane jagamatus, kehale on aga omane ulatuvus ja seega ka jagatavus. Hing eksisteerib ajas, keha aga ajas ja ruumis, jagatavus on võimalik vaid ruumis.
4. ja 5. Esitage ise kaks filosoofilist küsimust Descartes'i 2. meditatsiooni kohta ja püüdke neile vastata!
4) Millised omadused on Descartes'i järgi omased kehale? - Ulatuvus, jagatavus.
5) Mille abil on võimalik aru saada, et tänaval kõndivad inimesed pole automaadid? Otsustavusega, mis peitub inimese vaimus
"Mina" on suuteline mõtlema. Kui katkestada mõtlemine, siis lakatakse olemast. Võib küll olla, et keegi teine on need mõtted minusse pannud, aga kuna ma suudan sellest mõelda ja kahelda, siis järelikult olen ka olemas. Juba see, et suudan endast mõelda, tähendab, et olen olemas. Kahelda saab asjades ja oma teadmistes välismaailma kohta, aga enese olemasolus kahelda ei saa. Taoline fundamentaalne tegevus nagu mõtlemine tõestabki sinu eksistentsi.
2. Millist rolli mängib selles tõestuses keha? Miks?
Keha on petlik otsekui kimäär. Kehast tulenevad aistinguid ja meeleimpulsse ei saa usaldada, kuna need võivad olla petlikud. Descatres leiab, et kehaga seotud loomused on unenäopildid. Kuna kõik meelelised teadmiseallikad on potentsiaalselt ekslikud, siis ei saa olla kindel nendest tulenevate teadmiste õigsuses.
3. Kas inimese "mina" on Descartes'i arvates ühtne ja jagamatu tervik või mitte? Miks?
Descartes eristab vaimu kehast. Descartes lükkab ümber meeltest saadud info tõsikindluse, meeled on kehalised ja seega seab ta kahtluse alla kogu välise üldse. Hingele on omane jagamatus, kehale on aga omane ulatuvus ja seega ka jagatavus. Hing eksisteerib ajas, keha aga ajas ja ruumis, jagatavus on võimalik vaid ruumis.
4. ja 5. Esitage ise kaks filosoofilist küsimust Descartes'i 2. meditatsiooni kohta ja püüdke neile vastata!
4) Millised omadused on Descartes'i järgi omased kehale? - Ulatuvus, jagatavus.
5) Mille abil on võimalik aru saada, et tänaval kõndivad inimesed pole automaadid? Otsustavusega, mis peitub inimese vaimus
