Kirju teisipäev

Äratuskell. Ei viitsi. Olen veel voodis. Ja veel. Vean ennast ülesse. Pesemas. Riided. Kooliasjad. Hambad. MIDAA, KELL JUBA POOL LÄBI VIIS? Jooksuga. Ingega jõudsime umbes samal ajal siiski. Vedas. Esimesed kaks tundi, eesti keel ja kirjandus, möödusid Ojala klassis. Vene keel. Lugesin. Polnud õppinud. Kolm. Keemia. Nii, ma olin NIIIIIIIIII õnnelik, et meil tunnikontroll. Sest, Mina OSKAN KEEMIAT! Seda teemat oskan! Oskan! Valdan! Tunnen! Tean! Össsapusssa. Tunnikontroll oli lihtne, tegin Liisile ka paar tükki ära. Nüüd on väga mark, kui hinne oleks neli. Tahan viit. Puhast viit. MINA LIISMARIE PIHUS TAHAN KEEMIAST SAADA PUHAST VIIT! (seda ei kuule just igapäev). Edasi mata, mussa, kus me vaatasime Helisevat muusikat. Geora, jäi ära! Aaaa, tunnid olid 35 minti, sest kaheteistkümnendal oli TUTIPÄEV!!!!!! (tahan juba meie oma!).
Koju? Eih, Gerly juurde. Lapsehoidja mingi film. TUUUUUS! Ja Juukselakk. Tuuuuuus! Koju? Eih, kaubamajja. Leidisn ilusa mantli. Nahast. Kuid ostan? Ei, OLI AIND PUNANE JA KOLLANE, MA TAHAN MUSTA! ://////
Koju? Eih, jalkaplatsile. Edasi? Koju? Eih!!! JA KREUTZWALDI MUUSEUMI ÕUETEATRI NÄIDENDIT VAATAMA. Kuidas küll seda komenteerida? On olemas superhäid lavastajaid, kes teevad tumma näidendi. See tähendab, et inimesed ei lausu sõnagi, vaid teevad midagi, ja sellel kõigel on mõte. Sügav mõte, kuid sellest saab aru. AGA SEE????? No andke andeks! Kui terve näidendi inimesed istuvad ühes kohas ja praktiliselt ainult nihelevad toolil. Vahel tuleb üks või teine püsti ja kõnnib ühte kohta, või segab kaardipakki või tantsib. Igatahes, MIS SEE ON????


Päeva tsitaati mul kahjuks pole, küll räägin ma aga päeva teost:
Muusikatund. Verner istub vasakul, Rain paremal. Verkul suuuuuuuuuuur haigutus koos ringutusega. Käed langevad. Parem käsi sujuvalt Rainile ümber ja kõvasti ümbert kinni. Pole imestada tegelikult midagi - on ju kevad ja hormoonid möllavad, INIMESED ARMUVAD!

Armuge teie ka!
tsaukii