numbrite maania

78 - punktid, mis ma sain eesti keele ja kirjanduse proovieksami (100 maks)
4 - hinne, mis ma sain proovieksami
36 - punktid, mis ma sain kirjandi eest (40 maks)
38 - punktid, mida ma pean saama päris eksamil kirjandi eest
91 - punktid, mida ma pean saama terve eksami eest
5 - hinne, mille ma pean saama eesti keele eksami eest
22 - päeva eesti keele eksamini
4 - hinne, mille ma pean saama matemaatika eksami
29 - päeva matemaatika eksamini
4 - hinne, mille ma pean saama inglise keele eksami
33 - päeva inglise keele eksamini
37 - päeva lõpetamiseni!
16 - päeva tutipäevani
9 - kahte minu ekoolis
7 - puuduliku hinnet minu ekoolis
9 - koolipäeva neid järgi teha

it´s not that bad as it seems.

Ma tahaksin copida Manna ühe postituse alguse enda blogisse. Ja ma teengi seda.
Milleks on kiindumised välja mõeldud? Minul käib kiindumine osadesse inimestesse ruttu ja ma laskun selle kõige sügavamasse soppi. Lase tal minna, lase tal minna, las minna.. Ma ei viitsi enam nii, et ma muud ei tee kui mõtlen neist, kellesse olen nii sügavalt kiindunud. On küll jah ilus. On küll jah super. On küll jah armas. On küll jah parim. Aga on ka negatiivsusi. SUUUUUUUUUUUURI negatiivsusi. Pole head ilma halvata, või mis?

Ja ma kahetsen. Kahetsen sügavalt, et ütlesin ära Tartu koolidest. Ei tea kui oleks saanud sisse. Kui oleks läinud Tartu. Kui. Kui palju oleks siis muutunud? Kas üldse midagi oleks? Ma teadsin, et ma hakkan kahetsema. Aga kui ma mõtlen Võrule. Kreutzwaldile. Siin on ka omad head ja vead. Kuid siiski. Ja mõtlen vabale ajale. Ma ei pea silmas nüüd ainult jalkat. Jah see on ka millegi pärast nii tähtis. Lasteaiast peale kuni kaheksanda klassini käisin ma Katariinas. Ma ei tundnud kordagi seda, et ma istusin ja ootasin trennipäeva. Ma ei võtnud lahti teiste nö vastaste kodulehti ega uurinud, kui head tantsjad nemad on. Aga nüüd on teisiti. Olen nagu debiiilik. Vanaema ütleb, et see ei ole tüdrukutele. Nojah. Mul on homme jälle võistlused ja siis jälle ja jälle ja jälle. Kui mõtlen suvele, siis meenub see, kuidas treener rääkis, et suve meil ei ole. Nojah, ega see halb pole. Olen ju Mersaga. Samahea kui suvi siiski :).
Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Ma rääkisin vabast ajast Võrus. Njaa. Võru Draamastuudio ootab mind sügisel. Ja kas Tartus ma leiaks midagi sellist? Kindlasti. Aga kust? Ma isegi ei oskaks otsida. Ja kas mul on seda vaja? On küll. Väga. Lisaks siia veel ühe numbri. 3,5 - aasta pärast, mil ma astun lavakasse. Oeh.
Tegelikult ma vaatan et ma ikkagi vist ei kahetse? Kui ma tahan Tartu minna, siis ma saan sinna ju igakell. Ja nüüd sügisest, mil Manna, Anne ja Läss seal elavad (kes teab, äkki Pirks ja Liisi ka), pole ju raskust sinna minna. Või mis? Ja tulemas on suvi. Tartus möödub sellest mingi osa nagunii.
Henri K. küsis minu käest, kas ma ei tahaks teha midagi täiesti ootamatut? Jah ma tahan! MA LÄHEN SUVEL KUSKILE PERSE JA VOT EI HUVITA!

Tegelikult peaksin ma koooli pooole minema.
Inimesed, näitlejad ei ole lollid. Tsiteerin Jakobsoni:
"Liis-Marie kuhu sina edasi lähed?"
"Võru Kreutzwaldi Gümnaasium."
"Kuhu sa said sinna?"
"Humanitaari."
"Mis sul matemaatika on?"
"4"
"Kas meie kooli majandusklass poleks parem?"
"Kui ma me kooli jääks, siis kindlasti humanitaari mitte majandusse."
"Miks? Mida sa edasi tahad teha, mõtle sellele ka."
"Lavakasse!"
"No siis pole jah vahet..."