Dream or not?

Ma arvan, et enamus minu tuttavaid on nõus sellega, et mulle meeldib unistada. Fantaseerida. Ettekujutada. Mari on mulle mitmeid kordi öelnud, et minu tuleviku plaanid on tema lemmikud. Mul on palju unistusi. Enamus neist ei lähe iigalgi täide. Seega, mis kuradi mõte on unistamisel? Kõik, mis lõpuks saad, on nukrus ja pettumus. Eluisu kaob ära. Tunned, et oled nö feilinud oma elus. Ma ei ütle, et ei tohiks mitte millestki unistada. Sest osad unistused on ju siiski võrdsed reaalsusega. Näide: ma tahan tulevikus endale ilusat maja. See on unistus. Kaugtulevik. Ma tahan minna tööle kohta, kus teenin palju raha, et saaksin lubada endale maja. See on taas unistus. Taas kaugtulevik. Selleks, et head tööd saada, pean ma õppima ülikoolis. Ma tahan ülikooli sisse saada. Unistus haridusele, lähitulevik. Selleks, et ülikooli sisse saada, pean ma praegu õppima teatuid ained hästi ja väga hästi. REAALSUS. Sest ma ju üritangi seda teha! Niisiis, ma õpin selleks, et saada ülikooli, et saada head tööd, et lubada endale parimat. Nii kergelt saab reaalsust muuta unistuseks. Ja kes ütleb, et reaalsus ja unistus on täiesti erinevad? Võtame kasvõi mõne telesaate. Kaalust alla. Paks inimene, kes ainult sööb ja ei tee trenni, tahab saada vormi. See on tema unistus. Enamus inimesi arvab, et täitumatu unistus. Ta läks saatesse, sest tahab reaalselt midagi ära teha. Ta pingutab oma unistuse nimel praegu, reaalsuses. Ja siis veel kõik need kohvrisaated jne. Töötu ja hariduseta inimene tahab saada rikkaks.See on unistus. Ta ei viitsi minna õppima ega taha ka tööd teha. Ta läheb kohvrisse, sest see on tema reaalsuse piires vähim, mida ta teha saab, et rikkaks saada. Iseasi on aga see, kui palju ta seal võidab. Kui palju kaalukaotaja alla võtab. Kui hea töö peale ma saan. Niisiis võib unistus ju võrduda sihtmärgiga. Kui meil kellegil poleks unistusi ehk sihtmärke, siis milleks me üldse koolis käiksime? Milleks me üldse elaksime? Reaalsus on ju see, et ükskõik kui palju sa ära ka ei teeks või tegemata jätaks, surma saad nagunii. Vahet pole. Aga elu periood on küllaltki pikk, et seada endale sihtmärke. Ükskõik kui tobedad need ka poleks. Olgu tegu ükskõik millega tahes. Muidugi ei tohiks üle ka pingutada. Kui suur on tõenäosus, et Inglismaa prints võtab su naiseks ja sa saad Inglismaa kuningannaks? Aga kui suur on tõenäosus, et hea hariduse puhul saad sa endale hea töökoha kus sa teenid raha, et lubada endale just selline maja, nagu oled tahtnud. Et minna reisile, kuhu tahad?
Inimesed. Kui te praegu ei tunne mind ära siis andke andeks. Ma muutun. Mul on seda vaja. Kas selleks, et õnnelik olla või selleks, et temaga olla, aga lihtsalt. Ma ei unista nii kaugele, sest see on halb. Ma ütlen vaid seda, et mul hakkab vaikselt savi teatud asjadest. Andestust.


Anna mulle palun andeks, et ma olen üle pingutanud. Et ma mõtlen liiga pikalt ette. See on nõme ja vastik. Aitähh, et lasid mul sellest lõpuks aru saada. Lihtsalt. Väga pikka aega ei olnudki mul ju muud kui unistused? Kui ma oleksin elanud täielikult reaalsuses, siis mis minust oleks saanud? Ma arvan, et oleks teinud seda, mida sinagi oled mitmeid korda üritanud. Ma lihtsalt sulgusin oma fantaasia-maailma, sest seal olin ma õnnelik. Seal olin ma rahul. Anna andeks, et ma pole veel aru saanud, et mul on võimalus nüüd olla ka päris maailmas õnnelik. Seda juba peaaegu, et neli kuud. Aga nagu sa ise räägid. Ma olen blondu ja ei taipa tihti korraga kõike ära. Ma olen õnnelik reaalsuses. Ma olen õnnelik sinuga. Ja sa pole unistus. Sa oled siin. Just praegu ja täiesti olemas.

Ühesõnaga: unistus on nii kuradi palju seotud reaalsusesga, sest ilma reaalsuseta poleks unistusi.
Unistus on see, et me oleksime elulõpuni koos, sest reaalsuses ma armastan sind liiga palju!