minu unistused on minu mõttemaailm millest mina loobuda ei saa.

Vaheaeg hakkab lõppema ja nüüd koguvõte sellest.
Kõige lahedamad olid kolmapäev ja neljapäev. Põlvas trennis. Üheteistkümnest viineni välja. Oli hoopis midagi muud mängida inimestega, kes pole meie trennist vastu võõrastele profidele. Tõesti, mõni mängis nii, et kohe kadedus tuli peale. Kuid haa, mul õnnestus esimesel päeval isegi üks värav lüüa. Ainult üks küll, aga asi seegi. Katsuge ise lüüa, kui vastas on sellised, kes on Sinust mitu aastat kauem mänginud. Nüüd on meil kava paigas. Üks trenn Võrus, üks trenn Põlvas pluss mäng. Kuigi Mersaga arutasime, et võiks kaks korda teha Põlvas. Väga nõus. Ilusamate ilmade korral võiksime ise ka, ilma treenerita, saada veel kord nädalas kokku ja mängida kuskil platsil. Ülilahe oleks see.

Eile oli kahel lapsel sünnipäev. Pirksike sai meil ka lõpuks kuusteist ja Andri on nüüd juba seitseteist. Õnne neile veelkord!Eile algas kevad. No tere! Aga aknast välja vaadates näeme, et seda kevadet pole kuskil. Kuid siiski. Eile olime Mannakesega. Saime kokku ja liikusime maximasse. Siis leidsime, et kuna on suhteliselt soe võiks istuda suvisesse kohta e. maxima juures pingile (ma usun, et iga võrukas teab seda kohta). Istusime ja rääkisime siis sellest, kuidas me suvel siin oleme ja ka kõigest muust. Jaanike helistas. Nad käisid Tederiga kuskil kunstinäitusel (vist?) ja igatahes, Manna rääkis siis temaga ja mina mõtlesin, kuidas suvel siit rollerid mööda sõidavad ja me istume ja päikest naudime ja järsku PRÕNNNNNNNNNNNN sõidab mööda roller, vaatan, valge ja punane "PRIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIDIIIIIIIIIIIIIIK" kostus mu hüüd kaugele, aga tema seda ei kuulnud. Helistasin, selgus et ta läks tädi juurde.
Liikusime Mõisakasse ja rääkisime Itaalia üksiasjadega läbi. Kõige paremad meenutused, mis mind väga naerma ajasid, olid:
1) Ats:"Andke enda msnid"
Manna:"Mul elu mark, mannakannapanna"
Ats: "Irvvvvvvvvvvv" (elukrambis)
Mina: "Mis su msn on?"
ja ats täiesti rahulikult "maakera2"
:D:D:D::D:D
2) mina: "ooota ma tean küll su nime, sa olid see P tähe pealt. Oootaoootamakoheülten, ooooootaaaaa... PAAAAK!!!!!!!!!" (jutt käis Paanist)
Kurat kuidas ma igtsen seda aega :)
Aga kõigetänulikum oleme siiski Poolaõhtule. Manna teab ja saab aru. Kallis.

Täna käisin Gerlyga spordihallis Robit vaatamas. Tal olid võistlused. Hiljem käisime kagus. Leidsin ilusd päikeseprillid. Suht ostan ära vist väää :D:D:D

Nüüd hetkel käib telekast "Surfitüdrukud". See ongi see film, mida ma ükskord sattusin juhuslikult vaatama ja leidsin, et Hawaile ma ükskord kolin.
Ma ootan hetke mil maandun lennukist ja astun välja ning näen, et olengi seal. Lähen randa, surfan, ujun, võtan päikest. Ja nii mitte ainult suvel, vaid ka kevadel ja sügisel ja isegi talvel. Lähen oma rannamajja. Elan ja puhkan. Isegi kui minust näitlejat ei saa, kes suudaks endale lubada sellist elu, lähen ma sinna, kasvõi töötuks. Pigem olen seal töötu või nõmeda töö peal kui kuskil külma lume sees oodates 9 kuud, et saabuks suvi ja siis ka veel otsida terve suve seest kõigest paari päeva, mil ma saan võtta oma rannakotid ja nautida päikest. Kuid isegi siis, ei saa ma õppida merel sõitma lauaga. Mmmmmmmmmmm...

Tahaks näha inimest, kes suudab jääda ükskõikseks vaadates seda lillat taevast ja helesinist vett ja neid palme ja kuldkollast liiva. It´s called paradise. Aloha!

Aaaa, selle hawaii tantsu, selle elu puusadetöö, selle õpin ma ka ära, sheksusheksu :D