Põltsamaa

Niisiis, sai käidud ja nähtud.
Teeks lühidalt.
Issiga Tartu, opaa jäin bussist maha. Viis mind issikene siis Põltsamale ära. Nimi kirja ja minek ülesse saali. Istusin, Hardi ja Henn-Hillar tulid ka sinna. Rääksin telefoniga ja nägin koridoris ühte lahedat poissi. Stiilset ja muidu ilusat. :).
Pidu algas. Seejärel panin kirja ennast töötuppa. Kuna ma ei teadnud midaig rühmajuhtidest valisin esimese, mis käe alla juhtus ja kirjutasin sinna oma nime. Ei kahetse absoluutselt. Sain väga toreda mehe, Andres Linnupuu, rühma. Linnukas (nagu teda kutsusime) on lõpetanud Viljandi Kultuuri Kolledži, näitleja eriala, ehk on siis mõnes mõttes minu iidoliks :).
Esimene päev teigme me igasugu põnevaid etüüüde. Mängisime läbi igasugu asju.
Kõige positiivsem asi kogu asja juures oli vist pannkoogi kohvik. See oli sööklast ümber tehtud, laudadel olid menüüd. Olid neljased lauad. Mina istusin Saarlaste juurde viiendaks. Saarlased olid väga lahedad. Ei kuulnud küll nende kõnest seda, et nad ei oskaks "ö" -d öelda. Kohvik koosnes siis sellest, et 12.nda klassi õpilased tegid kohviku käigus ära pool oma lõpueksamist. See on migni kindel eriala neil vist vms. Igatahes, meil olid menüüd kust me saime valida väga erinevaid pannkooke ja jooke. Sõime ära esimese porstu. Mina olin omadega läbi. Aga Saarlased võtsid veel teise portsugi. Tuldi veel kolmantat portsu ka pakkuma, aga me enam ei suutnud. (muide, kogu see söömine ei läinud meile sentigi maksma).
Õhtul tegime tutvusi. Saime tuttavaks lähemat paari Pärnukaga ja siis muidugi Saarlased ja veel mõned. Leidsin selle stiilse ja ilusa poisi üles. Kelvin oli nimeks. Ta ei olnud kahjuks eriti jutukas ning eelistas olla oma toas selle asemel, et tulla meiega alla rääkima. Kahju :(
Teinepäev me harjutasime päemiselt häält. Ma olen jube õnnelik, et suustsin oma rinnahääle üles leida ning ja kõige kõrgema peahääle, mida paljud leida ei suutnudki, üles leida ilma probleemita. :). Õppisime veel ka sosistama nii, et meid oleks kuulda, kuid et me ei oleks veel päris hääle peal väljas.
Tegime lavaka sisseastumis katsete harjutusi niiet nüüd ma tean, mis mind ees ootab.
Kõige põnevam asi, mis me tegime, oli ilmset see, et Linnukas kutsus meid kahekaupa ette istuma. Mina läksin koos Uku-Rasmusega ning ta hakkas meilt küsimusi küsima ja meie pidime luiskama (mitte valetama, vaid luiskama) nii, et meid usutaks. Me ei teadnud mis olukorras me oleme. Miks me seal oleme. See tuli alles hiljem välja. Mina ültesin, et ma olen Hiinast ja Uku-Rasmus oli Lapimaalt. Me polnud üksteist varem näinud. Ja siis teatab Linnukas: "Aga miks te olite seal bussijaama katuse peal koos paljalt ning jooksite ringi ja karjusite, et ma olne lill, nopi mind!?" ja meil oli umbes 1 sekund aega et midaig vabandavat nüüd mõelda ja et kogu seisukohaga kohaneda. Saime hakkama, aga siis tuli teine pöördepunkt: "Te ütlete, et pole teineteist varem näinud, aga kuidas seletada seda, et 2 aastat tagasi olite te supermarketis samamoodi paljalt?" oeh :D
Me harjutasime ka emotsioone. Meil oli umbes 3 minutit aega mõelda üks emotsioon (nutt, naer, viha) ja siis kõndida uksest mööda, jääda juttu pealt kuulama ning siis mängida oma emotsiooni. Teised pidid arvama, mida me kuulsime ukse tagant.
Raskem oli aga see, et meil oli umbes 1 minut aega mõelda midagi sellist, et me tuleme uksest sisse ning me peame ära kasutama kõik kolm emotsiooni. Minu mäng oli selline, et ma tulin uksest sisse ja jube õnnelik, et ma sain endale mingi asja odavalt, 2 tonniga. Kuid siis see asi ei hakanud tööle ja ma hakkasin röökima ning seejärel puhkesin nutma. Sain hakkama. Tore :)
Siis hakkasime mõtlema välja etteastet, mida õhtul näidata teistele. Meie lugu hakkas sellest, et me olime real ning ütlesime läbisegi kõik sõnu. Igalühel oli oma sõna. Ja siis hakkasime vaidlema enda kõrval oleva isikuga. Nt. mina ütlesin "KIRSIMOOS!" ja tema vaidles vastu "KÕNE!" vaidlus kestis niikaua kuni üks tüdruk röökis "AAAAAAAAAHHHHHHHHHH!" ja seejäerl hakkasime me paaris üksteise silma vaadates ja viha teeseldes ringi käima, kuni üks tüdruk andis teisele peksa (lavaline võitlus muidugi). Seejärel kogunesime kõik peksa saanud tüdruku taha ja tegime kuubis liikumist. Siis hakkasid kõik minestama. Mina jäin üksi keskele ja kukkusin kokku viimasena. Siis me teesklesime magamist, algul nohin, mis läks lõpuks üle naeru peale. Ma ärkasin ja avastasin, et olen kastis. Jooksin ringi, katsusin leida ust kuni tuli hääl "Liiiiisuuuu, LIIIIISUUU, kas sa tead kus sa oled? Sa oled minu kastis ja sul on aega elada 10 sekundit, 10, 9..." jooksin paanikas ringi, katsusin seina ja lage ja põrandat otsides ust, teised naersid pikali. Kui aeg sai läbi hakkasin röökima ja siis kostus hääl : "nali" ning me ohkasime ja seega lõppeski meie etteaste.
Õhtul kantsime etteasted ette ning vaatasime ka teiste omi. Lemmikuks sai tänu beatboxile üks rühm. Nad olid reas ja kõik mulisesid kuni see sama lahe poiss hakkas beatboxima täiega (mida ma jäin muidugi suuammuli vahtima) ja seejärel teised ümisesid ning tekkis mõnus ja rütmikas meloodia.
Kolmandal päeval toimus kõnevõistlus. Sinna ma ei läinud. Tulin ära koju. The end :).