ole vait punanägu

Ütleme siis nii, et eile oli kõike muud kui jama. Sai mindud Liisa poole, kus rahvas möllas. Järsku oli minek Semu juurde. Võiks öelda, et seltskond oli kirju. Meie omadest mina, Liisi ja poisid miinus Andri ja siis Keidud ja Sandrad ja õhtul (loe öösel) liitsuid Allud ja Kalwid käisid ka läbi ja nii edasi. Ei, mulle meeldis. Aaaa, Liiisi kukkus otse mu silme all pikali. Kõndisime aida trepist alla ja ma ütlesin, et siit oleks ikka päris julm maha lennata. Jõudsime juba välitrepi juurde ja Liisi kukkus nagu part. Kõhuli, jalad kõverad. Piilupart Liisi. Püksid olid tal väga "puhtad" aga pesime enamuse porist Semu duššiall (kus ma ükskord magasin ikik) maha. Ma olin muidu Semu juures jalamatt. Lihtsalt topiti oma jalad mulle sülle. Hammustasin, Lembi sai valus, Andi on juba harjunud valuga, vähemalt nii ta ültes. Matul oli nägu punane :O:O. Ja ma ei tea mis värk on. Vahepeal oli purk ginni ja olek oli juba kõike muud kui selge. Nüüd aga istun ja võtan ka aegajalt jooki, kuid mõte püsib täiesti kaine. Näen ja tunnen kuidas inimesed mu kõrval muutuvad järjest joogisemaks. Aga nojah. Midagi teha pole. Ongi parem, ei pea olema täis, et oleks hea. Heehee. Läksime magama kuskil nelja ajal. Enamus rahvast läks koju. Kõik magasid vist Ennu toas ja Andi magas suurestoas diivanil aga mina võtsin ja hõivasin Semu voodi endale. Poole kuueajal otsustasin lahkuda. Emme ütles, et keelab mul Semuga suhtlemise ära, kuna koguaeg lähen ma korraks välja ja siis jõuan koju kas öösel või hommikul ja ütlen, et olin Semu pool. Hiihii. No mida ma teha saan, et sinan minek tuleb alati nii hilja ja tegelikult pole mul eriti väga suurt soovi sinna algul ronida aga pärast ei taha koju minna. Tüüpiline.
Tegelikult tahaks ma välja minna aga ma ei viitsi. Tahaks ujuma minna aga teised ei viitsi. Palun tõmmake Verijärv köiega lähemale minu kodule ja ma suplen seal igavesti. Suvel, sügisel, kevadel, talvel. Mulle meeldib see järv. Niiväga.

I found something. It´s brought me back to the memories. I don´t need any thoughts, they are unnecessary. It´s melt everything bad and makes you special again. It´s makes me remember why the fuck you´re so important. I thought I had lost that feeling. It´s unbelievable how much can so little thing change. It´s not even a thing. It´s, I don´t have a word for it. Maybe feeling is the best word? Maybe not. Image you have know somebody for years and then you see something what reminds you the beginning of yours friendship. And that´s is it. I cant make this more clear to you. Sorry, I can´t put it to the words. I´m not a writer, I´m just a human and I even don´t know is it a good thing.