It´s complicated

Öeldakse, et ei tunne ennast ise ka ära. Ma ei tunne ennast ära. Ma ei tea kes ma olen ja kus ma olen. Ma tunnen ainult ühte suurt suurt õnnevoolu, mis minusse voolab, aga väljapääsu sellele voolule pole. See jääb sisse ja koguneb ja koguneb. Igapäev voolab seda järjest rohkem ja rohkem minusse. Ma olen juba pikemat aega öelnud üht mõtet. Ma võin oma päevikust selle isegi siia ümber kirjutada: 03. juuli 2008 (neljapäev) Pmst sai jah aasta. Tore. Ega kui mulle Semu enam järsku ei meeldiks, siis ma ei okaks ära olla, siis lihtsalt poleks mind. Ja vot nii ongi. Kõik on teistsugune. Minu maailm on keeratud pahupidi. Ta on lõpetanud tiirlemise ümber oma teljestiku, mööda õiget joont, tasa ja targu. Korrektselt oma päikese ümber. Mu maailm on puiskunud oma teelt kõrvale, otse oma päikese juurde ja ta hüppab ja lendleb ja tiirutab seal ringi. Ta on kõrvuti temaga. Ta naudib seda. Ta on viimaks õnnelik. Kõik on muutnud maailmas. Kliima, õhurõhud, loodus: kõik! Kõik on nüüd parem ja kenam.

Kuidas Sa seda suutsid, Reit? Ma armastan Sind!