Reit(l)

Anton Hansen Tammsaare

Poiss ja Liblik

Metsaga põhjatuulte eest varjatud aasal kasvas ilusal kevadel palju lillesid. Aga asjata ootasid nad noppijat ja nii mõnigi oli oma õimed enne oodatava tulemist poetanud. Sumises küll mesilane, aga see ei noppinud, lendels liblik, aga see ei murdnud.
Ja juba hakkasid lilled lootust kaotama ning nurisedes pöörasid nad Jumala poole. Ja Jumal saatis nende juurde poisi, kes lilli armastas ja neid heameelel noppis.
Ja kui poiss aasale astus, tuli lilledesse suur rõõm ja nagu ühest suust hüüdsid nad:
"Nopi mind! Nopi mind!"
Joovastuses lähenes poiss esimesele lillele. Ja juba sirutas ta käe, et seda murda, kui liblik lendu tõusis: tükk siidi, teine sametit, ja siis nagu kalliskivi sädemed, lumehelbe petlik hetk - niisugune oli liblik, kui ta tiibu lehvitas.
Ja ainult pisut lendas ta edasi, jällegi lillele laskudes, kus ta omad tiivad päikesepaistel lailai ajas.
"Lase, ma võtan su kinni," ütles talle poiss, lillesid unustades.
"Püüa," vastas liblik.
"Ega ma haiget tee, vaatan ja lasen jällegi lahti."
"Püüa."
"Ma ei puutugi, ainult vaatan lähedalt," rääkis poiss härdalt.
"Võta kinni, siis võid kõik."
Ja poiss hakkaski püüdma.
Esiteks hiilis ta salaja liblikale lähemale; aga vaevalt sai ta mõne sammu astunud, kui liblik juba teisele lillele liugles ja nagu narrides oma ilusaid tiibu lehvitas.
Poiss sai kärsituks.
Algas jooksimine, püsimata tagaajamine: samm siia, teine sinna, hüpe paremale, teine pahemale poolele, üle mätaste ja väikeste põõsaste, ikka põiklejale liblikale järele, kes kord lõunasse, sealt samast põhja, kord madalasse lillede sekka, siis üles päikese poole virvendas. Ikka edasi tormasid poiss ja liblik; üks oma painduvail, väledail jalgel, teine - tiibadel, siidina, sametina, kalliskividena säravail. Ei väsinud põgeneja ega jätnud tagaajaja.
Viimaks tõusis liblik kõrgele ja lendas üle metsa, mis aasa põhjatuulte eest varjas.
Alles nüüd jäi poiss hingeldades seisatama ja vahtis äreval pilgul, palavikupuna palgil, liblikale järele, nagu loodaks ta tema tagastitulekut.
Aga kui poiss nõnda seisis ja üksisilmi metsa taha vahtis, lehvitas tuuleõhk talle joovastavat lõhna ninasse: ja meelde tulid ununenud lilled, mis noppijat ootasid. Lõhnast helduna, ärrituna pöördus poiss ja oli valmis lähema õie poole kummardama, aga jahmatades jäi ta paigale ja ta palgilt kustus leegitsev jumi: liblikat püüdes oli ta kõik lilled ära tallanud.
Nukrtalt istus poiss maha ja hakkas kivetasti nutma. ta armastas ju lillesid nii väga ja oleks neid healmeelel noppinud.

Sa mõistad asjade väärtust alles siis, kui oled neist tõeliselt ilma.