Mõistus, tule koju!

Ma ei tea mis mul viga on. Kuhu on mõistus kadunud? See, mis eile meeldis niii räigelt tundub täna nii vastik ja mul on häbi, et ma sellest üldse mõelda julgesin. See mis täna tundub igav ja jama on homme minu jaoks uus ja huvitav. Saaks, ma keeraks natukene oma ajakest tagasi ja teeks palju teistmoodi. Kuid ka siis poleks ma praegu kindlasti rahul. Terve päeva on mind kummitanud mõte, et ma oleks võinud Tartusse JAH öelda. Ma oleks võinud seda teha. Tõsiselt kohe. Oleks saanud terve suvi otsustada ja kaaluda. Ja siis oleks kindlasti parema otsuse teinud. Oh god, miks ma ei teinud seda? Kuid samas nüüd mõtlen, et kui ma poleks ära öelnud, siis ma oleks mõelnud hoopis muid põhjuseid. Miks ma üldse tahan sinna? Aga miks ma tahan jääda? Siin on see, seal on too. Samas, kujutage ette mind praegu Tartus elavat. Ma teeks igapäev midagi nii hullu ja seiklusterohket. Nagu ma Mannale ütlesin. Lambist on igav, kell on kaks, mõtleme, et läheks roniga Tallinnase, no tavaiks. Kindlasti tuleks meil selliseid seiku siis ette. See oleks elu lahe! Aga mul on võimalus minna sinna igakell. Üks võimalustest oli eile, aga mina ei saanud. Kuue ajal tekkis võimalus minna, Manna ja Läss olid seal. Tol hetkel mõtleisn, et pohhui, olen Võrus, teen siin midagi. Aga nüüd ma kahetsen. Miks ma ei suuda ära otsustada? Üks päev meeldib üks, teine päev teine. Kogu mu elu on praegu dilemma ees. Kõige parem oleks vist, kui ma praegu mitte midagi ei otsustaks. Mitte midagi ei teeks. Tuleks jätta viimasele minutile kõik, mitte lambist mõelda päevi, nädalad, kuid ette ja siis mõelda, kas teen õigesti või mitte. Varem olin ma alati kinni oma mõtetes. Kinnisideed olid nad kõik. Mitte miski ei suutnud mind panna ümber mõtlema. Tahtsin ja ootasin, kuni sain. Kui ei saanud, tahtsin ikka ja ootasin ja ootasin ja tegin kõik võimaliku. Nüüd vahelduvad tunded ja mõtted pidevalt. Üks mõte tekib päikesetõusuga ning kustub loojanguga. Mitte miski ei jää kestma. Mulle ei meeldi nii! Ma tahaks ära sõita kuskile. Võtta kaasa oma kaamera, okei digikas, oma cropid ja valge mütsi, sinise pluusi ja mustad püksid ning telefoni ja mp3-e. Ja lihtsalt lesida kuskil ja puhata. Võtta ehk keegi sama hull sõbranna ka kaasa ja seiklus võib alata. Ma ei oska enam midagi. Ma olen öö ja päev. Kord olen halll ja tume ning siis järsku ma leian, et ma pean olema värvikirev ning rõõmus! See pole normaalne. Otsustasin, et lõikan enda juuksed lühikeseks kuid kõigest paari minuti jooksul suutsin ma ümer mõelda viiskümend tuhat korda. Leida erinevaid põhjuseid, kuid lõpuks olla tagasi seal kust alustasin, mida ma teen? Viimased päevad tiksuvad. Lõpetamine on täpselt nädala pärast. Edasi algab minul suvi ja sügisel jätkan oma õpinguid Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis. Kuid kui mu tujud nii jätkuvad, siis ärge imestage, et teisel veerandil või 11.nda klassi sügisel leiate mind Tartust, või kes teab, võib-olla isegi kusagilt kaugemalt.

Tsauki ,