teanight

Meil oli Mannaga öösel väga tore teejoomine rannas. Rääkisime igasugu jutte. Sain teada šhokeerivaid uudiseid. Suht hea oli. Rannamajakeste juures, pleed ümber, termosega tee ees. Isegi sääski polnud. Üks mees tuli ka meiega vestlema. Tembeldasin ta vanuseks 23, hiljem tuli välja, et ta on juba 30-ne. Rääkis, mis elu siis oli, kui tema noor oli. Kuidas ja kus siin Võrus mis toimus. Kuidas ta kooli käis. Kuidas ta sündis tolles vanas rohelises haiglas. Kuidas ta rublasi kroonideks vahetas ja sellega ilgelt kõva mees oli. Kuidas tal oli telefon, mille lõpus oli i (nt. nokia 5231i) ja see I oli eriti kõvasõna, sest tollel oli atenn, mida välja tõmmata ja seega oli levi. Ütles, et helistas mingil peol kellegile ja too küsis, et kuidas sa mulle helistada saad? Tema vastas: "mul on ju 5324i" ja oli sellega haigelt kõva tegija :D

Mõtlesime Mannaga, et tulevikus räägime ka meie nii. Oeh aegu ammuseid. Plaanisime reisi ka endale. Itaaliasse. Uuesti. Nt kümme aastat hiljem, kui koolid lõpetatud. See oleks igati tuus. Ma muidugi ütlesin, et ma siis juba nii rikas ja kuulus näitleja, et ma teen kõigile, kogu meie Italykambale pileti välja. :).

Palun vaadake seda. Tarti Waldorfi gümnaasiumi üheksas klass. Nad on nii armsalt andekad seal kõik. "Lase pihku" :'D, siis pöidla värk, W, tuus :).

Ma tahan esmaspäeva!!! :)