Särasilmades

Minul on nüüd põhikooli lõputunnistus käes. Kaheksa rahuldavat, kaksteist head ning üks väga hea (kehaline muidugi). Aktus oli ilus. Meil läks kõik väga pange. Esiteks tuli mul mõte, et kui Anti ette läheb, siis tõuseme kõik meie püsti. Ta lõpetas ainult väga heade hinnetega. Aga direktor rääkis ja järsku ütles Anti ning järsku terve me klass seisab püsti. Lambist :D. Siis meie klassi poisid on viisakad. Vinksvonks. Anti ühelpool ja Sander teiselpool aitasid meid alla, kui me pidime tunnistusele järgi minema. Lilli sain palju. Kõige suuremaks üllatuseks oli Kaidolt. Treener. Saatis mulle. Armas tast. Tema käest sain ka pika valge roosi. Oeh. Inge, meie kartused ei läinudki teoks! :D.
Kingituseks sain hästi ilusa kella, kõrvarõngad, ripatsi, vaasi, kuldketi ning muidugi paljupalju komme. Mimmu tõi mulle ka pärast lille ja kommid. Ta sai teada, et tüdruk tuleb. 6. kuu. Õnneõnneõnne!
Mul on kellataju kadunud. Kell on 16.38, mina mõtlesin, et on 12 :D.
Möll oli ka super. Ei olnud midagi hullu. Mulle meeldis väga. Vesiratas ja saun ja ujumine ja pidu. Oeh.

See on lihtsalt kummaline, kuidas võib nutta ühe inimese pärast ennast kõige sügavamasse masendusse ja siis see inimene tuleb Sinu juurde. Kallistab ja ütleb, et ta teab kõike. Ning sa muutud kõige õnnelikumaks.
Eesti keele sõnavara on küll väga lai, kuid ma ei leia sõna, mis kirjeldaks seda, mida ma Sinu vastu tunnen!
Mul on väga tore olla. Mõnus. Hea. Säran. Õitsen. Lendan. Hõljun. Tunnen ennast lollakalt lapselikult. Kuid nii on hea. Hea. Hea. Ma olen nii kuradi õnnelik. Ja ma juba arvasin, et kõik on läbi, ma olen loll! Kunagi, mitte kunagi ei saa see läbi!

Pilte saate hiljem,
tsauki.!