Kohinad-sahinad

Mis kuradi pärast peavad osad asjad olema nii, nagu nad on. Õnneks on olemas sõbrannad. Õnneks on olemas sõbrad. Õnneks on veel olemas ka killuke lootust.
Ma tahaks juba järgmist aastat. Aega, mil ma ealn üksinda. Oma korteris. Keset Tartut. See pole muidugi veel 100% kindel, aga lootus sureb viimasena. Kui hea võiks olla tulla koolist koju ja istuda rahulikult vaikuses. Igavusest keerata teler tööle või passida internetis. Minna õppima teleka taha ja mitte keegi ei saa sulle midagi ette heita. Teha ise, endale, õhtusöök ja seda nautida vaikuses. Kutsudes vahest ka kedagi külla ja olla lihtsalt. Niisama. Oma elul. Olen liiga iseseisev vist. Hakatust täis.
Liisu: "Aga mis siis saab kui küsitakse näiteks lisaks ajale ka seda elektronide värki?"
Gerly: "Siis loed ülesande läbi, vaatad, elektronid, võtad kahe käega peast kinni ja raputad pead" :)
Tegelikult mul on aeg magama minna. Liigne väsimus hakkab tekkima. Kevad on tulemas. Ma ei tunne seda mitte õhust ega ilmas, vaid väsimusest. Mul on millegipärat eriti varajased kevadväsimused.