Noorkuu

Mu pea valutab. Lugemisest. Ma mõtlesin, et ei loe nädal noorkuud üldse praegu, sest pean läbi lugema 80 leheküljelise Kõrboja Peremehe, mis on igav. No olen lugenud kaks peatükki nädala ajaga, st. 18 lehekülge nädalaga, st 2,6 lehte päevas. Hommikul ärkasin ja mõtlesin, et ma tahan noorkuud lugeda, ükskõik mis saab. Mõtlesin, et üks peatükk ei teeks ju paha, midagi head lugeda vahelduseks. No ja niii see siis läkski, just lõpetasin lugemise, peaaegu 150 lehekülge jutti ja mu pea valutab tänu sellele. Aga ma ei kahetse, ma armastan seda raamatut. Viskasin Kõrboja Peremehe kuskile sahtli nurka ja nüüd naudin oma noorkuud. Lihtsalt uskumatu, kui erinevad võivad raamatud olla. Kõrboja Perems, A.H. Tammsaarelt, mis on üheksanda klassi kohustuslikus kirjanduses, on raamat, mille lugemiseks tuleb ennast sundida ja mida suudad maksimum kolm lehekülge lugeda, ilma, et magama jääks. Ja siis üks teine raamat, mis pole koolile vajalik, mis on nende arust tühine, mis on neli korda paksem kui kohustuslikus kirjanduses olev raamat, paneb õpilasi hoopis suurema himuga lugema ning seda nautima. Tekib küsimus, et miks see nii on? Jällegi on kool võtnud omaks selle, et sunnib õpilastel teha seda, mida nad ei taha, kuigi võiksid samas valdkonnast teha hoopis seda, mida nad naudivad. Segane tekst, ma saan aru. Aga lihtsalt ma jäin selle peale väga mõtlema. Oeh, lihtsalt jube. Ma lähen nüüd ja jätkan oma lugemist. Ja ehk kunagi jõuan ka Tammsaare teose juurde... Suure sundimise teel.
Edward on tagasi, kõik on korras, ta ei jõudnud ennast ära tappa. Bella päästis ta. Kõik on super.