Ballile minek siis

Nonii, ma istun siin, tulikuumad rullid mis kõrvetavad mu peanahka peas ja ootan emmet, kes läks poodi, tagasi sest ta toob mulle sukapüksid (palume jumalat, et normaalsed). Mul on ka kingad olemas, kuid ma leidsin ühed valged ka. Ma ei tea kummad ma panen. Kõik oleneb sukapükstest. Mul on sügavalt kahju, et see pole maskiball. Mul on ju nii ilus mask! Masendus. Pragu hakkasin mõtlema ja leidsin, et buss läheb ju juba natuke rohkem kui KAHE TUNNI PÄRAST! Dear god. Aga ma olen valmis. I hope. Tegelikult, mu kleit on alles kuivamas. Aga ta saab kuivaks. Peab saama... Mul on millegi pärast tunne, et täna tuleb suur pettumus. Ma ei tea miks, aga lihtsalt on. Samas, ma näen oma musisid ja see ongi kõigekõigekõige tähtsam ju!
Vennal tulevad varsti sugulased. Sepp sai eile 21. Õhtul tulevad tal sõbrad ka. Emme ja Kellu lähevad Kaido poole. Ma ei kujuta ette, mis siin saama hakkab. TAIPOHH, kui keegi peaks mu toas ma ei tea mida korraldama.

Minu jutt, hmm. Soove mulle msni tuli. Palun siis. Olge lahked.



Muinasjutu põrgulik pool. I


Täna lasin jälle koolist ülejala. Seda taaskord sellepärast, et nad lihtsalt ei mõista mind. Kuidas nad aru ei saa, et osad inimesed julgevad erineda teistest? Kuidas nad ei mõista, mis minuga juhtunud on? Miks nad seda ei jaga? Ma ei saa selles kõigest aru. Kuidas me kõik varem läbi saime? Me kõik olime varem parimad sõbrannad, rääkisime üksteisele oma saladusi, käisime kõik koos kinos, varem oli kõik teistmoodi! Jah, just varem. Siis, kui kõik oli parem. Siis kui ma veel sain hommikul tõusta naeratusega ja kanda seda endaga kaasas terve päeva, kuni saabusid hilised õhtutunnid ja isegi magama vajudes ja magades püsis see mul suul. Siis kui ei olnud minu jaoks siin maailmas olemas õudusunenägusid, olid ainult rõõm ja unistused. Praeguseks on kõik kadunud. Isegi unistused. No, vahest ma mõtlen ikka midagi, aga ma ei saa neid mõtteid võtta kui unistustena. Seda sellepärast, et unistades on tavaliselt inimesed rõõmsad, aga mina seda ei ole. Kuigi tahaks, aga ma ei oska olla rõõmus. Ma ei oska enam midagi. See kõik algas umbes aasta tagasi. Suvel. Suve alguses lausa. Jah, tol ajal olin ma ilus ja rõõmus. Mul olid imelised pikad helepruunid juuksed, hästi-hästi pikad. Ma olin neid kasvatanud väiksest peale. Nad olid mõnusalt kohevad ja õrnalt laines. Laupa varjas paks, hele tukk ja lauba all olid kaks meresinist silma. Minu nahk oli mõnusalt päevitunud. Selline šokolaadipruun. Ma kandsin alati heledaid riideid, sest arvasin, et need toovad mu päevituse veel eriti esile, ja seda nad tegidki. Praeguseks on kogu sellest ilust jäänud järgi vähe. Õigemini ainult üksasi. Silmad, need on mul veel samad, kuigi ma olen nad ära rikkunud sellega, et värvin igal hommikul nad üle tumemusta silmapliiatsi, musta lauvärvi ja musta ripsmetuššiga. Pikkadest helepruunidest juustest on saanud must poisipea ja lühikesest tukast ninani ulatuv pooltukk. Šokolaadikarva naha asemel on lumivalge nahk ja ma ei hooli enam sellest, et heledad riided jätavad tõmmuma mulje. Praeguseks katab mu nahka ainult mustvärvus. Ainult mustavärvi riided. Ja pikad. Mantlid, suured seelikud jms. Leinariided. Ma leinan. Te ütlete nüüd, et ma olen emo. Kuid mis on emo? Mina igatahes migni emo pole. Sest emo on keegi. Mina pole enam keegi. Ma lihtsalt olen üks tühi kogu. Välimuselt hirmuäratav, sisemuselt tühine. Aga jah. Varem olin ma hoopis midagi muud. Seda siis suvel. Siis algaski kõik see, mis oleks pidanud ära jääma. Seda siis, kui algas minu õudusunenägu, mis painab mind siiani, iga päev, iga tund, iga sekund...