Muinasjutu põrgulik pool. III

Hommikul msn-i minnes avastasin ma, et Mairo ja Mix on mind enda msni listi lisanud. Mix oli ka msnis ning hakkas kohe minuga rääkima.
| Mix | says: ,,Tsau Mann! :)
Mannn says: Tsau Mix :D
| Mix | says: No aga mis teed?
Mannn says: Oeh, just ärkasin. Suht igav, sitt ilm ka, randa ei saa minna. Ise?
| Mix | says: suht sama, ei noh, randa mineku plaani mul ei ole olnudki :D, aga mis täna teed?
Mannn says: Kuule, ei tea, suht tühja vist, või vaatab, mis toimub ;) ise?
| Mix | says: Aga mai tea, läheks linna? Sama rahvas, mis arvad?
Mannn says: No kuule okei, aga kuna?
| Mix | says: no aga teeme nii, et ma üritan Mairot kätte saada, sa helista enda tšikkidele, ja siis ma helistan sulle mingi poole tunni pärast, sobib?
Mannn says: Hm, okei. Aga sul mu number on?
| Mix | says: jaa, reidist võtsin. Ma nüüd minema. Tsau!
Mannn says: Tsau!
Niisiis ma helistasingi Kaisale, Lindale ning Maarjale. Maarja ütles, et peab Pärnusse, vanaema juurde minema, ning ei saa kahjuks tulla, aga käskis minul igatahes minna ja siis hiljem talle kõigest rääkida. Kaisa ja Linda olid aga kohe nõus tulema ning me leppisime kokku, et saame tunni pärast kesklinna pargis kokku. Ja siis heliseski minu telefon, see oli võõras number, võtsin vastu ning see oligi Mix, kes lubas tulla ka siis parki. Panin riidesse, kammisin juuksed, võtsin oma käekoti, milles mul küll midagi erilist sees polnud, kuid ma olin harjunud seda alati igaks juhuks kaasas kandma. Enne välisuksest välja astumist vaatasin veel korra peeglisse, sättisin tukka ja olingi valmis minema. Sinna jõudes oli Linda juba seal, Kaisa tuli umbes minut peale mind ning Mix saabus koos Mairoga viie minutilise hilinemisega. Me läksime kõik Mairo poole. Istusime ja vaatasime telekat, mingil hetkel aga tõi Mairo kaardid, ning me hakkasime mängima. Nalja sai nabani ning ma tundsin, et see ongi just see seltskond, kellega ma tahan hakata koos väljas käima, pidudel olla jne. Kella kuue ajal otsustasime koju minna, sest uni oli peale tulnud, olin ju eelmine öö vähe maganud.
Terve kodutee ma mõtlesin Mixist, ma ei tea, miski tema juures oli see, mis mind pani temast mõtlema. See oli tema õrn šokolaadipäevitus, mõnus sõbralikus, hea huumorimeel ja see, kuidas ta minuga oli, kuidas me koos naersime ja lolli juttu ajasime ning lihtsalt hullu panime.

See oligi see päev, mil ta mulle meeldima hakkas, see põrgulik päev, mis tollal tundus nii imeline, kuid praegu oleks mu suurim soov see, et seda päeva poleks kunagi olnud! Ei, tegelikult ma ei soovi seda. See, et ta mulle meeldib on parim mis minuga juhtunud on. Tema on parim asi minu elus. Lihtsalt, ma soovin, et kõik oleks läinud teistmoodi. Kasvõi natukenegi. Aga jah.