ballllllll

Nii. Ballil käidud. Oehh. Ma ei oska seda sõnadesse panna. SUPERÜLIMEGASDSAJGÖLDSGÖLDSAJGLÖSDAJGÖLASDJGÖLSDAJLÖADGÖDSAJASDÖGDSLGJLÖJGDSA LAHE OLI!
Ausalt, Ma tahaks, et see alles tuleks veel. Et kõik korduks taas.
Jaan ja Mari. FAKK KUI ARMSAD. Deeem :D:D:D:D:D:D:D:D:D:D
Mis veel, üldse, nii lahe oli, äsöäsäösäsöäsöäsöäsöäsöäsösäösäösäöäsöäs.
Ma eksisin majas ära :D Ok, joke :D
CALLLA ON PÄÄSTEINGEL!!!!!!!!! Ma ei tea mida me oleks temata teinud:D:D:D:D::D

DSGKSDAGKSDÖLAGKASÖLDKGASÖLDGSADLKSÖDGK

Kui te tahate ballist täpsemalt kuulda, ja sellised ÄDSÖÄASDÖÄDSÖFÄASDÖF asju ka, siis küsige mult isiklikult. Ei hakka siin kuulutama,
tsaukike,


Muinasjutu põrgulik pool. II

Ma mäletan, et oli juulikuu algus, reedene päev. Ilm oli tolle aasta suve kohta suhteliselt jahe. Päike küll paistis, aga oli tugev külm tuul. Seega ma ei saanudki randa minna. Me läksime lihtsalt parki istuma. Mina ja Maarja. Minu tolleaegne lahutamatu sõbranna. Minu teine pool. Minu kõige kallim.
Maarjal olid lühikesed tumepruunid ning õhukesed juuksed, tukka kandis ta alati klambriga kinni. Tal olid rohekashallid silmad ja helepruun nahk. Ta oli tõesti ilus tüdruk. Niisiis, istusime me pargis ja jälgisime rahvast, kes meist mööda liikus. Vahepeal tuli ka mõni tuttav, kellega siis paar sõna rääkisime, kuid kes alati oma teed edasi läksid. Järsku nägin Kaisat ja Lindat mingite võõraste poistega. Maarja teadis noid poisse, sest ta käis nendega samas koolis.
„Tsau Maarja ja Tsau Mann!“ hõikasid Kaisa ja Linda. Kaisa õlgadeni ulatuvad juuksed olid punutud kahte patsi ja tema ära põlenud näol asetsesid suured päikeseprillid. Linda oli aga lahtiste juustega, mis olid kõvast ära sirgendatud. Ka tema tumedaks päevitunud näol olid suured päikeseprillid. Neid poisse olin ma varem näinud. Ühega neist isegi rääkinud veidike. Aga ma ei teadnud muud nendest, kui seda, et nad käivadki põhiliselt Linda, Kaisa ja nende pundiga pidudel.
„Oii, tsau Kaisa, tsau Linda“ ütlesin tüdrukutele ja kallistasin neid.
„Kuhu te lähte?“ küsis Linda.
„Aga oeh, igav on, tahtsime randa minna, aga nõme tuul, nüüd lihtsalt istume pargis ja jälgime rahvast. Mis ise teete?“
„Me siin kõnnime praegu Mairo juurde ja siis lähme pinnale. Te ei tahaks tulla? Ma polegi nagu teiega koos pidu teinud“
„Ma ei tea, mis sa arvad Mann?“
„No aga meil ei ole ju midagi paremat teha, niiet, lähme?“
„Okei!“
„Ohh, väga hea. Aga liigume siis Mairo juurde, ta võtab oma raha ja siis lähme edasi ühele pinnale. Too on seal järve ääres. Mingi maja. Ma täpselt ei teagi. Esimest korda lähme sinna. Kinnu ja nood on juba seal. Too ongi mingi Kinnu sõbra pind vms, igatahes käskis ta rahvast ka tuua juurde.“
Niisiis me läksimegi Mairo juurde. Mairo elas sealsamas viiekordses majas. Mairol olid lühikesed helepruunid juuksed ja rohekad silmad. Ta ei olnud nüüd mingi eriline päevitaja vist, sest ta nahk oli suhteliselt hele. Ometigi oli ta hästi armas ja sõbralik, hakkas kohe meiega rääkima, või noh minuga. See teine poiss aga, Mix oli ta nimi. Tema oli selline vaiksem ja tagasihoidlikum kui Mairo, aga ometigi väga sõbralik poiss. Tal olid lühikesed tumepruunid juuksed, umbes samapikad, kui Mairolgi, aga erinevalt Mairost oli Mixsi nahk hästi tõmmu. Selline parajalt mõnus šokolaadipoiss.
Niisiis me käisimegi ära Mairo juures ja läksimegi Kinnu juurde. Kinnut teadsin ma juba ammu. Ta oli selline pisikene poiss, kuid ta oli hästi sõbralik ja üliarmas. Talle küll meeldis juua ja tegeleda kahtlaste asjadega, kuid ta armastas tegeleda ka spordiga. Kui Kinnu nägi, et mina ja Maarja oleme seal muutus ta väga õnnelikuks ning lasi meid kohe sisse. Rahvast seal eriti ei olnudki. Mina, Maarja, Kaisa, Linda, Mairo, Mix, Kinnu, Lemps ja Kaups. Istusime seal ja võtsime mõned ginnid, mis olid Kinnu ostetud. Ta ütles, et on rahaboss ja teeb välja. Arvata on, et eks ta need joogid varastas kuskilt poest, või varastas siis hoopis raha, mille eest joogid osta lasi, igatahes oli just selline mitteausteguviis Kinnule kohane.
Midagi eriti tookord ei olnud. Ma ei suhelnud ka eriti kellegagi, sest mulle ei meeldi suhelda võõrastega. Aga nalja sai palju. Mairo ajas seal lolli juttu, mille peale olid absoluutselt kõik kõveras.
Kella kaheteist ajal, kui rahvas oli ära joonud juba palju ginne ja ka mõned õlled, hakkasime me koju minema. Kõik, peale Lembi, Kinnu ja Kaupsi, kes jäid sinna ööd.
Kodus tuli mul peale suur uni ja nii ma läksingi voodisse ja vajusin sügavasse unne.