It´s my life... ???

Täna algas vaheaeg. Täna on reede. Täna on vaheaeg. Täna pole enam kooli. Nii kestab see tervelt kaks nädalat. Kaks nädalat puhkus. Selle sisse jääb ka aastavahetus. Pole võikalik. Pool aastat on koolist läinud. Pool veel. Ootame. Suve. Väga. Homme on ball. Ootame ka seda. Väga. Kuid mitte sellest ma ei tahtnud teile täna rääkida. Ma ei oskagi alustada. Tegelikult. Te kõik teate, et ma tahan vägaväga näitlejaks saada. Kuid mulle on miljoneid kordi öeldud, et ka tagavaraplaan vms peab olemas olema. Ma olen sellele mõelnud palju. Kuid ma pole leidnud midagi, mis mind sama õnnelikuks teeks ning midagi, mida ma naudiks. Kuid nüüd ma mõtlen, siis üks minu tore klassivenna tegelikult pani mulle selle vastuse pähe. Nimelt ükspäev rääkisime me oma kõnedest ja ta küsis minult, et kas ma hakkan kirjanikuks. Ma hakkasin naerma, et ei, minust saab näitleja. Aga mida rohkem ma sellele sõnale, kirjanik, mõtlen, seda rohkem see mulle meeldima hakkab. Kuid kuidas olla kindel, kas mina just sobin kirjanikuks? Ma mõtlesin ka selle välja. Vaatame nüüd mu pealkirja. It´s my life... Tuleb tuttav? Ehk mäletate? Eii? Vihje, Mannu, Mix. Nüüd kõik, kes minu jutte lugenud on, peaksid küll aru saama, millest jutt käib. Jah, see on minu kolmas lugu ja lugu, mis kõige rohkem nii teistele kui ka minule meeldis. Kuid paljud teavad seda, et ma olen rääkinud, et ma kirjutan seda juttu ümber. Mitte täiesti, vaid natukene. Teen muutatusi, kohad mis mulle ei sobi, teen ümber. Ja nii edasi. Ka pealkirja teen ümber. See ei sobi siia lihtsalt. Kuid mida ma selle kogu oma jutuga öelda tahan? Seda, et algus on mul korras, Mannu ja Mixi lugu on nüüd parem (minu arvates), muutused pole suured, põhitegevus on sama, aga lihtsalt, parem. Ja nüüd kallikesed. Palun öelge mulle kusagil, kas siis msnis või blogi komenteerides, kas ma kirjutaksin selle jutu ka osade kaupa siia blogisse. Kuid mitte ainult juttu. Vaid näiteks algusesse kirjutaksin ma oma tegemistest ikka edasi. Kuid iga postituse lõpus on üks osa. Osi kokku on 23 (kui ma just mõnda enam lõpust ära ei võta ega ka juurde ei kirjuta). Mul on väga vaja teada teie arvamust, sest mis mõttega ma siia kirjutan seda, kui mitte keegi ei taha.
Jään ootama,
tsau.