I can see that ther´s just rain now

Jõulud on läbi. Sain igast pudipadi. Vajalike asju ka ikka. Tore oli. Tõsiselt kohe. Õigel päeval käisime siis surnuaias. Ja hiljem viisime vennnaga vanaema koju ära. Polnudki seal käinud peale Tema surma. Vanaema ütleb siis, et viiks Tema hauale ka küünla. Mina hakkasin maja taha minema, sest tavaliselt maetakse kõik loomad sinna, aga siis ütles ta mulle, et Tema on maja ees. Akna all. Vaatasin. Meenus see, kuidas ta alati seal oli lamanud ja maja valvanud. Hakkas tõesti väga kurb. See oli ideaalne koht talle. Mul hakkas kurb. Ta oli tegelikult mu parim sõber. Öledakse ikka ju, et inimese parim sõber on koer. Seda ta oligi. Juba väiksene. Oh jumal, ma olin paari aastane kui ta tuli. Ma olen takka üleskasvanud. Nii imelik on mõleda, et teda enam pole. Lihtsalt pole ja kõik. Ma rääkisin talle väiksest peale asju, mida teistele ei rääkinud. Ma põgenesin koos temaga onu Kamme eest. Ma käisin temaga metsas. Ma käisin temaga isegi Vaarikamaal (see oli minu väljamõeldud maa, kui ma väike olin, ma olin selle maa kuningas). Minu üks suurimad soove oli, et ma saaksin temast kiiremini mäest üles joosta. Igakord ma proovsin seda. Kuid hakkama ei saanud. Aastaid hiljem, kui ma kasvasin ja tema jäi vanaks, sain ma sellega esimene kord elus hakkama. Siis sain aru, et asi on selles, et ta ei jõua enam. Nii ma teesklesingi igakord, et tema saab minust ennem sinna. Et tal oleks hea meel. :(


Peale oma parima sõbra olen ma ilma jäänud veel kahest heas sõbrannast. Kas nüüd just ilmajäänud, vaid lihtsalt. Ma ei saa aru mis toimub.

Mersa, Manna ja Anne on veel need, kes on endised. Manna on lausa eriti kalliks saanud.